Äsja surnud Fidel Castro pärand avaldab erinevatele inimgruppidele väga erinevat mõju ja tema tegusid unustada ei saa nii pea, kirjutab Aberdeeni ülikooli rahvusvaheliste suhete vanemõppejõud Mervyn Bain veebiväljaandes The Conversation.
Mervyn Bain: väike saar maailma keskpunktis ehk Kuidas Fidel Castro muutis Kuubat (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
25. novembri hilisõhtul teatati, et surnud on Fidel Castro Ruz, kes oli üks viimane elavatest 20. sajandi ikoonilistest poliitfiguuridest. Castro mängis 2006. aastast alates Kuuba poliitikas tervisliku seisundi halvenemise tõttu väiksemat rolli, kuid tema pärandit nii Kuubas kui rahvusvahelisel tasandil on raske üle hinnata.
Tegemist on mehega, kes viis 1950ndatel võimule väikse grupi partisanivõitlejaid, elas üle üheksa USA presidenti ning tegutses külma sõja kõige ohtlikumal hetkel sündmuste keskpunktis. Temale kuulub ka kõige pikema kõne rekord ÜROs. Lühidalt öeldes tõstis ta väikse Kariibi mere saare maailma poliitika keskmesse.
Väikese saare ebaproportsionaalne mõju
Alates 1959. aasta jaanuarist on Kuubal olnud rahvusvahelisel laval ebaproportsionaalselt suur mõjuvõim. 1960. aastatel, olles üle elanud USA toetatud katse kukutada kogenematu valitsus, oli Kuuba seotud püüdlusega sütitada revolutsioone kõigis arengumaades.
1970ndatel saadeti Kuuba armee võitlema Aafrika sõdadesse. Isegi külma sõja järgsel ajal jätkasid Kuuba arstid ja õpetajad välismaale reisimist. Kuuba arstid on arengumaades teinud umbes kaks miljonit kataraktioperatsiooni, mille eest maksis Havanna valitsus.
Castro oli ka 2000. aastatel esile tõusnud liikumise Bolivari Alternatiiv Ameerikatele (ALBA) esirinnas. Teda nähti Ladina-Ameerikat haaranud roosa tõusulaine juhina, kes aitas võimule vasakpoolseid valitsusi. Tema trots USA hegemoonia vastu oli nende edu võti.
Riigisiseselt muutis Castro režiim fundamentaalselt Kuuba ühiskonda. 1960. aastate alguses algatati programm kirjaoskuse parandamiseks Kuubal. Loodi ka tervishoiusüsteem, mida kadestasid hiljem nii lõuna- kui ka põhjapoolsed riigid. Kuubas on ka kõrgelt arenenud biotehnoloogiatööstus.
Siseriiklik areng ja laienev välispoliitika on kõik saavutatud trotsides USA vahetpidamata agressiooni ja juba üle 50 aasta kestvat majandusembargot.
Castro sünge varjukülg
Mõned saare elanikud ei ole rahul poliitilise vabaduse puudumisega, kuid laiaulatuslikke proteste valitsuse vastu ei ole toimunud 1959. aastast alates. Viimasel ajal on aga «daamid valges» (alguses nende inimeste sugulased, kes vahistati 2003. aasta kevadel toimunud mahasurumise käigus) avaldanud igal nädalal meelt pealinna Miaramari linnaosas.
Castro teenistuskäik on aga olnud märkimisväärselt vähem positiivne Kuuba diasporaa jaoks. Tema režiim hakkas pärast Kuuba revolutsiooni kiiresti oma vastaseid represseerima. Järgneva 30 aasta jooksul määrati mitmele dissidendile pikad vangistused ning aset leidsid inimõiguste rikkumised. Paljud rahulolematud kuubalased lihtsalt lahkusid saarelt. Castro surma järel oli kuubalasi näha Miami tänavatel tähistamas.
Revolutsiooni jätk sattus küsimärgi alla 1990ndate esimesel poolel «erilisel ajal», kui riigis oli toidupuudus. Kuuba püsimajäämine oli Nõukogude Liiduga suhete lõppemisel keeruline ning pidid toimuma muudatused. Kõva valuuta otsinguil avati majandus välisinvesteeringutele ning edendati turismi. Mõlemad olid revolutsiooni jätkumiseks olulised.
Praegu, Castro surma ajal, sarnaneb Kuuba väga vähe selle riigiga, mille ta 1959. aastal üle võttis. 1950. aastate Kuuba jäägid on asendunud võrdõiguslikuma ja uhkema rahvusega. Sellise pika ja erakordse elu pärand avaldab paratamatult eri gruppidele väga erinevat mõju, kuid Castro puhul oli kindlasti tegemist mehega, keda ei saanud eirata.