Igavene elu Facebookis

Facebookis võib ühel hetkel kätte jõuda aeg, kui enamik kasutajaid on surnud. Foto: Flickr (Creative Commons)

Facebook on pärast surma paik, kus juhul, kui midagi ette ei võeta, jääb lahkunu kestma sellisel kujul, nagu ta end maailmale esitles. Mis tundeid see meis tekitab? Kuidas me seal käitume?

Agar tegutsemine sotsiaalmeedias loob inimesest internetti jälje, mida maine surm ei kustuta. Nii on ilmselt paljud meist saanud näiteks Facebookis teateid, et lahkunud sõbral on sünnipäev, või automaatseid arupärimisi: «Näeme, et sa pole temaga ammu suhelnud, ehk võtad ühendust?»

Facebook on pärast surma paik, kus lahkunu jääb kestma sellisel kujul, nagu ta oli end maailmale esitlenud. Temaga saaks justkui edasi suhelda – jätta teateid ja kommentaare. Kui konto seadeid pole muudetud, et teha sellest mälestuslehekülg, ilmuvad kasutaja sõpradele ikka teated sünnipäeva kohta ja netiketi täitjad postitavad kadunukese virtuaalsele seinale ikka sünnipäevaõnnitlusi. Kui ise tead, et konto kasutaja on surnud, jääd mõtlema, kuidas ja kas oleks sobilik suhelda. Kuidas peaks leina väljendama virtuaalses ruumis, mis on korraga isiklik ja väga avalik?

«Mind ajas kohutavalt närvi, et ta on seal, nagu poleks midagi juhtunud. Inimesed soovivad talle õnne, postitavad lolle reklaame ega tea õhkagi, mis temast sai,» räägib üks tuttav lahkunud koolikaaslasest, kelle kontoga ei ole lähedased tükk aega midagi teinud. Möödas on mitu aastat, aga ta on ikka veel seal, ise ei suhtle, aga teiste tegevuse tulemusel mõjub elavana.

«Mulle mõjus väga tugevalt, kui kooliõe surma järel oli ühtäkki kõigi tema piltide all kaastundeavaldusi,» räägib teine.

«Mu peaaegu kümme aastat tagasi surnud klassiõe konto on endiselt nähtaval. Ma ise kustutasin ta oma sõprade seast ära, ei taha seda näha enam,» räägib kolmas.

On hetki, kui võib olla päris õõvastav näha Facebooki avades esimese asjana reibast õnnitlust alles hiljaaegu lahkunud sõbrale. Aga on ka teisi võimalusi.

«Mõtlesin, et tema Facebooki konto allesjätmine on häiriv, aga ei julgenud alguses ka selle kustutamist taotleda,» räägib üks peaaegu kahe aasta eest kaaslase kaotanud tuttav. «Nüüd aga, kui aega on juba möödunud, pöördun vahel tagasi tema vanade postituste ja kommentaaride juurde ja loen rõõmuga, kuidas ta ennast väljendas, millised olid tema naljad.»

«Mul on kohutavalt hea meel, et tema konto on alles. Vaatan pilte, kommentaare, eranalju, sõnumeid. Ei pea nuputama, kas ma ütlesin talle kunagi, et… Teen postkastis väikese otsingu ja leian, et ütlesin küll,» räägib teine, aasta tagasi lähedase sõbra kaotanu. Ta lisab ka, et tuleb osata õigesti talitada. Sõbra lähedased postitasid tolle kontole surmateate. Hiljem tehti sellest mälestuskonto – päisesse ilmub sõna remembering (ingl k mälestades) ja sõnumeid ei saa talle enam saata. See, kas avalikult saab midagi kirjutada, sõltub lähedaste seatud privaatsussätetest.

«On hea, et see on mälestuskonto. Mul on ka sõpru, kes on n-ö inimesena alles,» jätkab viimatimainitu. Endiselt tuleb näiteks teateid üritustest, millega ta on seotud olnud. Aeg-ajalt võib ilmuda ekraanile teade: «Anna sõbrale teada, kas sa lähed ka…»

Kogemusi on ka teistsuguseid. Facebookist on saanud surmakuulutuste rubriigi asemel üks peamisi kohti, kus edastada infot kellegi lahkumise ja matuste kohta – jääb ära kohustus kõigile helistada ning ikka ja jälle surmateadet korrates juhtunut läbi elada.

«Ta oli juba mõne päeva surnud olnud, aga kui ma lõpuks end kokku võtsin ja tema Facebooki kontole teate postitasin, muutus see palju tõelisemaks. Samas oli mul hea meel, et ei pea seda tegema ükshaaval inimesi läbi helistades,» meenutab kaks aastat tagasi kaaslase kaotanud tuttav.

Jälle on kimbatus suur: mida teha, kas anda kuidagi märku, et oled seda näinud? Kommenteerida? Laikida oleks ju imelik? Kirjutada isiklik kiri?

Sotsiaalmeediasse kirjutatud kaastundeavaldusi on õige mitmesuguseid. Väga noorte inimeste puhul torkab silma, et kirjutatakse ka lihtsalt angloameerika kultuuri eeskujul R.I.P. (rest in peace – puhka rahus). Ju ei osata midagi muud öelda, aga on tunne, et midagi peaks tegema. On ka pikki sooje meenutusi, pilte, videoid ja seda mitte ainult surma järel, vaid aastaid hiljem.

Mu kümmekond kolmekümnendates tuttavat, kellelt uurisin, kas nad on mõelnud oma surmale ja sellele, mida sel puhul teha tarvis, tunnistasid enamasti, et matuste korraldamisele pole nad mõelnud, küll aga sellele, mis saab nende kohalolust internetis. Paljud on seks puhuks määranud oma kontole järelevaataja, kes sellele ligi saab.

«Tegin seda just hiljaaegu, kui olin kirjutanud uudiseid kolmest autoõnnetuses hukkunud noorest,» tunnistab kolleeg Postimehest. Ka ajakirjandusega mitte seotud inimeste seas oli neid, kes tunnistasid, et on oma kontodele lisahalduri määramisele mõelnud just mõnest traagilisest õnnetusjuhtumist lugedes. Sageli kaasneb selgitamine, mida pärast surma kontoga teha – kustutada või muuta mälestusleheks.

«Mõtlesin, et kui ise suren, tahaksin, et mu konto pandaks kohe kinni,» ütleb seesama kolleeg. Teine leiab, et ei pea selle pärast väga muretsema – konto sulgemine pole Facebookis raske. Ta tahaks kindlasti, et see kaoks – tunduks veider, kui ta surma järel kuskil virtuaalselt edasi hõljuks. «Oleks veider, kui lähedased hoiaks alles kõik mu riided, Facebookiga tundub lugu samasugune,» lisab ta. «Sotsiaalmeedia eesmärk on sotsialiseeruda ja surnuna oleks see keeruline.»

Küsimusega, mis saab pärast kasutaja surma, on Facebook nüüd juba palju tegelenud. Võrgustikus on üle miljardi kasutaja ja iga päev sureb neist üle kümne tuhande. Esitatakse isegi arvutusi, kui kaua võiks võrgustiku praeguse populaarsuse korral kuluda ajani, mil seal on rohkem surnuid kui elavaid. Facebooki esimese kaheksa tegutsemisaasta jooksul suri 30 miljonit kasutajat. Niisiis on sellest saanud suurim virtuaalne surnuaed, palju suurem kui ükski spetsiaalselt selleks puhuks loodud lehekülg.

Selleks et inimese virtuaalne identiteet ei ulbiks lihtsalt omasoodu edasi, on Facebookil ja teistel sotsiaalmeediakanalitel standardlahendused. Paljudel on oma süsteem, kuidas esitada tõend inimese surmast, et seejärel tema konto kustutada. Näiteks saavad seda teha süsteemi kantud otsesed pereliikmed.

Facebookil on mälestuslehekülgede süsteem. Mälestuslehekülje saab sisse seada samadel alustel. Mälestuskonto puhul ei ilmu enam teavitusi sünnipäevadest, neid ei näe sõbrasoovitustes, neid ei saa leida inimesed, kes polnud juba enne kasutaja sõbralistis, neid ei saa kuskil piltidel ega postitustes ära märkida, aga näha on kõik, mida nad olid eluajal teistega jaganud. Juhul kui kasutajal pole kinnitatud hädaabikontakti, ei saa seal olevat enam muuta.

Internetiavarustest leiab soovitusi, kuidas teha oma lähedase mälestuslehekülg võimalikult kauniks ja sobilikuks. Facebook ise soovitab ka, et kui tahetakse luua lähedase mälestamiseks veel võimalusi, on kõige parem teha selleks vastav grupp valitud liikmetele.