Paljud arvasid sellepeale, et Kutser on jälk, kalk ja rumal inimene, kes rakendab tragöödia poliitilise valimisvankri ette. Tema postitused olid tõesti rumalad ja kalgid, süüdistada teda aga küünilises poliitpropagandas on liialdus. Põguski tutvumine Kutseri loominguga näitab, et ta on ikkagi tõupuhas idealist, kes siiralt usub, mida räägib. Ta on lihtsalt loonud oma pähe reaalsusega vähe kattuva paralleelmaailma, läbi mille ta kõike ümbritsevat tõlgendab. Peaga mõtlemine sellesse maailma lihtsalt ei mahu. Pigem tuleks küsimus suunata Tallinna abilinnapea Taavi Aasale: mis paganama nõu selline tegelane küll abilinnapeale anda suudab?
Selge, et suurtele õnnetustele reageerida on keeruline ning kiusatus poliitkasu lõigata kerge tulema. Ja mitte ainult Eestis. Näiteks USAs puhkes jaanuaris tuline debatt, kui üks hull tulistas Arizonas demokraatide poliitkoosolekul inimesi, kellest hukkus kuus ja teiste hulgas sai vigastada demokraadist kongressiliige. Demokraadid üritasid seda esitada vabariiklaste äärmuslusena, vabariiklased süüdistasid demokraate tragöödia politiseerimises. Meedial jätkus tööd nädalateks.
Mis Haapsalu õnnetuse põhjustas ja kuidas selliseid asju tulevikus vältida, see tuleb selgeks teha. Praegu infot järeldustega kiirustamiseks pole. Spekulatsioonidega tuleb olla ettevaatlik. See ei kehti mitte ainult poliitikute, vaid ka ajakirjanduse kohta. Toon isikliku näite. Mina sain Haapsalu tulekahjust kõige esimesena teada TV 3 uudiste-ticker’ist, mis rääkis kümnetest hukkunutest. Kõlab absurdselt, aga sellel taustal (vaimusilmas kangastus ju 30–40 laipa) mõjus hiljem selgunud hukkunute arv – kümme – juba kergendusena. Ei saa muidugi ainult TV 3 süüdistada – Kanal 2 sensatsiooni kiskuv kajastus mõjus ehk isegi vastikumalt.
Ühes kümme aastat tagasi linastunud filmis õpetab Sean Connery mängitav kirjandusprofessor noort kirjanikuhakatist: esimene mustandiversioon kirjuta südamega, lõppversioon aga peaga. See on vahe, mida võiks osata teha ka iga poliitik ja iga ajakirjanik.
