Vaesuse suhtelisus peegeldub juba mõiste tunnuste määratluses. Ühest küljest võib vaesusena tõesti vaadelda majanduslikku olukorda, kus inimene ei suuda iseennast või oma peret ülal pidada. Teisalt, kui tähistada vaesuslävi, on alati küsimus, kuhu piir tõmmata. Kolmandaks jääb alati küsimus, kust algab niisama abstraktne rikkus. Milles see väljendub? On ju nii, et osa suure sissetulekuga inimestest ei pea end rikkaks, niisamuti nagu osa peost suhu elavaid inimesi ei ole enda arvates vaesed.
Kuid suhtelisusest hoolimata ei tohiks vaesusest saada pelk targutusobjekt tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide kommünikeedes, erakondade sotsiaalprogrammides või ka juhtkirjades. Uuringud, mis vaesusega tegelevad, peaksid andma ühiskonnale niidiotsi, millest annaks tahtmise korral lahendusi kokku kerida.
On vastuolusid, millega meil tuleb tegeleda sõltumata maailmavaatest. Statistikaameti 2009. aastat kajastava sotsiaaluuringu puhul on üks niisuguseid paradokse näiteks lapsed. Kõnealuse uuringu järeldustest selgub, et leibkonna suurus mängib olulist rolli vaesusesse sattumisel. Uuringu järgi on riskirühmad nii üksikvanemad kui ka lasterikkad pered.
Teine suur vastuolu peitub vaesuse suhtes palgatöösse. Püsiv töökoht loomulikult vähendab vaesusesse langemise ohtu. 2009. aastal elas aga Eestis vaesuses ligi seitse protsenti töökohaga inimesi. Eneseirooniliselt võiks vahepõikena nentida, et tõdemust «töö on raske, kuid rikkaks sellega ei saa» on eestlane alati teadnud. Tammsaare on selle ju rahvuslikku epopöassegi raiunud.
Statistikaameti uuring viitab, et sotsiaaltoetused on masu ajal nõrgemaid vaesuspiiri taha langemast päästnud. Samas esitas laupäevane Postimees ülimalt teoreetilise, kuid siiski mõeldava skeemi, kuidas toetuste abil saaks kõrgemagi sissetuleku kui töötavatel inimestel.
Kuid ehk kõige dramaatilisem on kahe vastuolu põimumine. Ehk siis – vanematel võib küll olla püsiv töökoht, kuid see ei päästa lastega peret vaesusriskist. Iga kolme lapsega pere vanemad teavad väga hästi, milliste kuludega on seotud teatris- või kohvikuskäik, reisist rääkimata. Kui seda üldse endale lubada suudetakse.
Uuringu järeldustes märgitakse, et Eesti rikkaimad leibkonnad on need, kus tööealised töötavad, kuid lapsi ei ole. Siia kõrvale kõlbaks hästi korrata üht käimasoleva valimiskampaania levinud erakondadeülest hüüdlauset: «Lapsed on ühiskonna rikkus!» Peaks olema ilmselge, et uuel valitsusel tuleb loosungile ka sisu anda.