Sergei Metlev: lõimumisrinne ei tohi jääda vaid häältereserviks

20.nda augusti lapsed. Pildil Sergei Metlev. lt/Foto: LIIS TREIMANN Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Uue valitsuse koalitsioonileppe lõimumisosa võiks pealkirjastada nii: «Lõimume vaoshoitult», kirjutab  Eesti Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni nõunik Sergei Metlev.

Jüri Ratas on rõhutanud, et uus võimuliit ei kavatse Eestit valitseda üksikasjaliku leppe alusel. Välja tuli avatud põhimõtete ja tegevuste loetelu. Ühelt poolt mõjub see värskena, teisalt võib sõnastuste pehmus tekitada turbulentsi, seda juhul kui mõni osapool tahab visata lauale pommi, mis justkui ainult tõlgendab kirja pandud põhimõtteid. Mõne Keskerakonna poliitiku sõnavõtte jälgides ei teki kahtlust, et vene gümnaasiumite reformi tagasipööramine ja kodakondsuse nullvariant pole unustatud. Pealegi ei sisalda lõimumise peatükk ei visiooni ega lõppeesmärki, seega jätab valdkonna justkui nelja tuule kätte.   

Vaatame SDE, KE ja IRLi valitsusliidu leppe integratsiooni osa olulisemaid punkte.

1. Tagame riigi poolt kehtestatud keelenõuete täitmiseks vajaliku ja kvaliteetse eesti keele õppe kättesaadavuse. Rajame Narva ja Tallinna eesti keele majad, mis korraldavad tasuta eesti keele kursusi, töötavad välja õppe- ja metoodilisi materjale jm.

Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse poolt korraldatavate tasuta riigikeele kursuste probleemideks on olnud kohtade nappus (pikad järjekorrad), A-1 (algõpe) ja C-1 (kõrgtase) tasemeõppe puudumine, kvaliteedi kõikumine ning sõltuvus Euroopa Liidu struktuurfondide rahastusest.

Eesti riigi põhiseaduslik ülesanne on mitte ainult säilitada eesti keelt, vaid ka suurendada selle kandjate arvu, sõltumata välisraha olemasolust. Euroopa rahalaeva oodatava kahanemise tõttu peame harjuma, et eesti keele õpet tuleb rahastada riigieelarvest. Juba praegu tasub suunata summad (miljoneid vaja ei ole) katmata tasuta tasemeõppe võimaldamiseks. Keeleõpe peab olema interaktiivne ja kaasav ning võimaldama liikumist nullist tippu. Oluline on luua sõbralikku suhtluskeskkonda, tunnustada tublisid ning õpetada keelt ka läbi kultuuri. Kahjuks praegu praktiseeritakse kombinaatkursuseid, mis tulemust alati ei anna.

Kui eesti keele majad Tallinnas ja Narvas suudavad koondada parimaid pedagooge ja praktikaid ning pakkuda arvukatele huvilistele püsivat võimalust oma keeleoskust sujuvalt arendada, siis on see hea algatus. Tõsiselt tuleks kaaluda maja rajamist ka Jõhvi (Ida-Virumaa keskus). Aga kui need majad seisavad pärast lindilõikamist puuduliku rahastuse ja kehva arengukava tõttu pooltühjadena, siis kujuneb algatusest pettumust valmistav laristamine.

2. Käivitame pilootprogrammi, lubades pedagoogiliselt põhjendatud paindlikkust keele- ja aineõppe teostamisel kindlaks määratud mitmekeelsetes gümnaasiumites koos süvendatud eesti keele õppega, et gümnaasiumilõpetajad saavutaksid kuue aasta jooksul eesti keele C1-taseme.

Üleminekuga 60-protsendilisele eestikeelsele õppele venekeelsetes gümnaasiumites (2007–2012) on kaasnenud olulised kulud ja vaev, poliitiline teater ning pedagoogide hävinud närvirakud. Nõukogude ajal välja arendatud haridusliku segregatsiooni lõhkumine on valulik ja pikk, kuid hädavajalik protsess.

Enne kui hakkame igasuguste pilootprogrammide ja pedagoogiliste põhjenduste (juba ette leitud?) kattevarjus Eesti ühiskonna arengu seisukohalt olulist reformi tagasi pöörama, tuleb meenutada, milleks seda kõike vaja oli: luua gümnaasiumites eestikeelne suhtluskeskkond (pelgalt keeleõppega seda ei saavuta); õpetada eestikeelse valdkondliku informatsiooni analüüsimist ja esitamist (valmistab ette ülikooliõpinguteks); luua motivatsioon õpetajaskonnale oma keeletaseme parandamiseks; kaasata eesti emakeelega õpetajaid; luua eeldused selleks, et sõltumata oma päritolust õpiksid tulevikus lapsed gümnaasiumites koos eesti keeles (laheneb eelarvamuste ja vene noorte sotsiaalse võrgustiku puudumise probleem).

Eestikeelset gümnaasiumiõpet on kritiseeritud selle eest, et väidetavalt aineteadmised kannatavad. Mõne nõrgema kooli puhul võib õppekvaliteet ju tõesti kannatada. Kindlasti on olukord keerulisem Ida-Virumaal (Narva noor saabki eesti keelt kuulda vaid koolis). Seal tuleb järjepidevalt nõustada, toetada, täiendavalt rahastada. Mitte üheksa aasta pingutusi tagasi keerata ja teha vene koolidest taas ideoloogiline sõjatander, nagu Yana Toom ja Mihhail Kõlvart on üritanud. Vene noored pole luuserid, kes ei ole võimelised võõrkeeltes õppima – see alandav retoorika tuleb ära lõpetada!

Tugevaks lahenduseks on vene gümnaasiumite riigistamine – see võimaldab tõsta õppekvaliteeti, koondada kiiremini killustatud koolivõrku ja kaitsta koole välispropaganda mõju eest.

Kardan, et selle leppe punkti taga võib olla Keskerakonna soov enne valimisi teemat taas kilbile tõsta (haridusministri portfell on nende käes). Mis siis, kui pilootprogrammi võetakse kolm kooli, aga aasta hiljem öeldakse, et see on nii hea, et sinna võiks kuuluda 20 kooli? See oleks avantüür, mis läheks maksa tuhandetele vene noortele võimaluse Eesti ühiskonnas ennast hästi tunda ja teostada. Rääkimata juba sellest, et õpetajate ja õpilaste õpperahu saab jälle tõsiselt häiritud.

Seega, ootan vene koolide osas selgeid tegevusi, kuidas reformiga kaasnenud valupunkte edasiviivalt lahendada ja anda kooliperedele suurem motivatsioon. Loodan siiralt, et tulevane haridusminister Mailis Reps tunnetab seda vastutust.

3. Säilitame senised kodakondsuspoliitika aluspõhimõtted.

ja

Võimaldame taotluse alusel naturalisatsiooni korras Eesti Vabariigi kodakondsust Eestis sündinud alla 15-aastastele lastele, kelle vanem või vanemad on kas määratlemata kodakondsusega isikud või kolmanda riigi kodanikud ning elasid Eestis püsivalt enne 20.08.1991, kui lapse vanemad või last üksi kasvatav vanem või täisealiseks saades laps esitab taotluse kolmanda riigi kodakondsusest loobumiseks.

Aluspõhimõtete säilitamise all tuleb mõista, et kodakondsuse nullvarianti ei tule. Lähtudes Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse printsiibist ei oleks seda ka võimalik teostada, sest okupatsiooni ajal toimunud migratsiooni üle ei saanud Eesti riik de facto hävimise tõttu otsustada.

Keskerakond on pidevalt avalikult rõhutanud, et nullvariant on tema poliitiline eesmärk. Tahaks näha, kuidas uuenenud peaministrierakond ennast selles teemas positsioneerib.

Mis puudutab aga lastele ja noortele kodakondsuse võimaldamist lihtkorras, siis seda punkti tuleb kiita. Pärast 20.08.1991 aastat Eestis sündinud lapsed, kelle vanemad on siin pikemalt elanud, on kahtlemata väärt Eesti kodakondsust ilma pikema bürokraatiata.

Tõsine probleem on see, et ca 13 000 vabas Eestis sündinud inimest on kas Venemaa kodanikud või üldse kodakondsuseta. Nende seas on palju üle 15- kuni 25-aastasi, kellele valitsuse kavatsused kahjuks ei laiene. Need noored, kes ei ole praegu meie kodanikud, võivad osutuda kaotatud põlvkonnaks. Uuringud kinnitavad, et noored, kel on Eesti pass, on selgelt lõimumisvalmimad ja paremate stardipositsioonidega. Paremad võimalused ja selge kodanikuidentiteet tekitavad vajaliku kindlustunde, mis väljendub mitte ainult ühiskonnateadlikkuses, vaid ka paremas palgas ja suuremas panuses ühiskonda. Lõimumismonitooringust selgus, et 52 protsenti eestlastest toetavad lisatingimusteta Eesti kodakondsuse andmist Eesti Vabariigis sündinutele sõltumata nende vanemate kodakondsusest.

Pean oluliseks, et kõik vabas Eestis sündinud lapsed ja noored saaksid taotluse alusel Eesti kodanikuks (välistavad asjaolud: kriminaalne käitumine ja julgeolekuoht). Mida rohkem on maailmas inimesi, kes väärtustavad demokraatlikku ja iseseisvat Eesti riiki, seda turvalisem ja võimalusterohkem on Eesti tulevik.

Edu uuele valitsusele lõimumisrindel ja ärgu ikka unustatagu, et see pole vaid magus häältereserv, vaid Eesti vaimse ja majandusliku potentsiaali avamiseks ülioluline poliitikalõik.