Guyanas sündinud ja Ühendkuningriigis üles kasvanud Gina Miller on Londoni investeerimisfondi SCM Private juht ja kogenud filantroop. Ise on ta end nimetanud parajaks töö- ja adrenaliinisõltlaseks, kirjutab Maria Mölder Sirbis.
Maria Mölder: üks roll - naine, kes võitleb brexiti vastu (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milleri heategevusfond on 2009. aastast väikestesse ühiskondlikesse ettevõtmistesse panustanud üle 136 000 naela ning tema viimase aja võrgustik WeAreTheCity vahendab naiste tööellu puutuvat informatsiooni. Läbipaistev asjaajamine on olnud tema eesmärk nii abikaasaga investeerimisfondi luues kui ka 2012. aastal aususe ja õigluse nimel korraldatud kampaanias. Sellega kutsus ta valitsust, parlamenti ja seadusandjaid üles, et inimestele antaks arusaadavat investeerimisinfot ning pensioni- ja investeerimisfondidelt nõutaks peidetud fondihaldamistasude kaotamist. Vastased andsid talle tookord hüüdnime Must Lesk – mürgise ämbliku järgi.
Nüüd küsiti ühismeedias selle peale, kui Milleri algatatud Brexiti kohtuasi avalikuks tuli, mida see «välismaal sündinud rikas lits» endast õige arvab. «Kui ta peab end Jeanne d’Arciks, siis peaks ta tuleriidal põletatama,» kõlas üks kollase lehe veerul avaldatud kraaksatus, mis läks hinge Millerilegi.
Ainult üks asi olevat hullem sellest, kui naine oma piire ei tunne: see, kui mustanahaline naine oma piire ei tunne. Mustanahalise naise avalik vaenamine on üks lisapõhjusi, miks Miller peab Brexitiga seotud juriidilist võitlust tähtsaks: praegune lõhestunud ühiskond, mis on tema meelest võrreldav 1930ndate Saksamaa omaga, ei saa selliseks jääda.
Millerit ei häiri, et Brexiti pooldajate seas ta juba on, kuid võib edaspidi olla veelgi ebapopulaarsem. Hullem oleks tema meelest see, kui Ühendkuningriik lahkub EList, mõtlemata põhjalikumalt, millised on järgmised sammud, ja jätab sellega hätta nii enda kui ka ELi, selle asemel et liitu selle liikmena parandada. Ta usub ELi reformide võimalikkusesse ja leiab, et Ühendkuningriigil peaks nende tegemise juures olema edaspidigi tähtis osa. Kuna ta ei näinud Theresa May valitsusel olevat ühtki asjalikku plaani ning tulevik näis ettearvamatu, ei saanudki ta enne rahulikult magada, kui oli Brexiti asja Mishcon de Reya õigusbüroole pusida andnud. Miller on tunnistanud, et selline ta ongi: kui näeb midagi ebaotstarbekat, hüppab püsti ja ütleb selle välja või kukub tegutsema.
Gina Miller pöördus oma kaaslastega kohtu poole ikkagi sellepärast, et 51-aastane daam ja kolme lapse ema tahab edaspidigi elada ja äri ajada õigusriigis, mitte maal, kus peaminister üksi otsustab, kas ja mil määral ELiga koostööd teha. Üsna pea pärast Brexiti referendumit sai ju selgeks, et britid olid andnud euroliidust lahkumiseks protestihääli, olemata informeeritud oma hääle tagajärgedest ja edasistest sammudest, kuna sellele kampaanias tähelepanu ei pööratud.
Kampaania eestvedajad – mõlema poole esindajad – kadusid aga pildilt kiiresti, jättes suppi helpima Theresa May, kes paistab olevat unustanud, et rahvahääletuse tulemus on soovituslik ja vajab parlamendi kinnitust. Nigel Farage’iga ühes telesaates põrkudes lausus Miller, et kõik kaasmaalased peaksid olema tema suurimad fännid, kuna ta on oma meeskonna ja finantsidega loonud Theresa Mayle juriidiliselt kindla pinnase, millelt Brexitiga edasi liikuda.
Kohtusaagaga ei soovita sugugi kahtluse alla seada rahvahääletuse tulemust. Gina Miller on öelnud, et Brexiti teema peab parlamendist läbi käima, sest sellega algatataks esimene täiskasvanulik arutelu kõigi lahkumisega kaasnevate tagajärgede üle. Asi on seadusega ette nähtud protseduuride täitmises ja selles, et parlamendi liikmetel tuleb kujunenud olukorda kainelt analüüsida.
Niisiis, Gina Milleri arvates on küsimus eelkõige selles, kas parlamendil lastakse langetada iseseisev otsus, nagu on seaduses kirjas, nii et demokraatia ei hakkaks meenutama diktatuuri. Ju peame vaatama ka seda, mida tehakse meie oma riigikoridorides. Kui valitsus on skeemi välja mõelnud, kas surutakse see siis armutult läbi või võetakse ka opositsiooni ettepanekuid tõsiselt? Kas valitsus ja riigikogu suudavad üksteist piisavalt tasakaalustada või on nad tegelikult ühe puu kaks oksa. Kas meid ootavad selles asjas ees muutused, on veel lahtine, kuid Gina Milleri poliitikaväline roll poliitikud seadust täitma suunata väärib tähelepanu.