Lugejate kirjad: Mats Traadi juubelist ja veidrast demokraatiast
21. november 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usin töömesilane sai kaheksakümmend
Rein Veidemann, «Meie kirjandusilma Suur Munamägi. Mats Traat – 80», PM AK 19.11
Eelmise juubeli puhul ütles kirjanik Mihkel Mutt Mats Traadi kohta, et selliseid kirjanikke enam ei tehta. Mida väiksem on rahvas, seda suurem roll on ta ellujäämisel ta kirjandusel. Heal kirjandusel loomulikult.
Lisaks keele arendamisele on tõsisel kirjandusel ka osa rahva südametunnistuse äratamisel. Kogu Mats Traadi looming peegeldab lihtsa eesti inimese ajalikke ja igavesi küsimusi. Aus taluperemees peab kannatama vurlede võidukäigu all, kusjuures ikke põhjustajaks võib olla isegi oma poeg, võõrastest röövvallutajatest rääkimata. Ja kõik, kes nende vahele jäävad. Harala kalmistul puhkavad nii ohvrid kui röövlid. Ja kõigi nende hinge tunneb kirjanik.
Ta oskab oma tegelasi esitada väga lihtsalt, ent seesmise sügavusega. Erinevad ajastud tema elus on jätnud jälje tema loomingusse. Selle kaheksa kümnendi jooksul on meie väikest maad valitsetud nii siit kui sealt. Suur kirjanik on iga tausta puhul suutnud näha inimese olulisemaid motiive ja tagamaid.
Ka ausad inimesed pole ideaalsed. Ent nad rühivad raskel sammul oma teed, võideldes ülekohtutegijatega ja vahel ka alla jäädes. Ja kusagil taga seisab ikka nii või teisiti meie läte, eesti talu, Eesti muld ja sellel sirguv Eesti rukis, mis on läbi valude toitnud nii röövleid kui omasid, aga jäänud ikka meie omaks. Ükski vaenajatest pole õigest päris jagu saanud. Mats Traadi looming annab meelekindlust neile, kes vahel kahtlema löövad, et kas meil üldse enam lootust on.
On üsna loomulik kõrvutada teda Tammsaarega, kelle «Tõe ja õiguse» esimese osa ilmumisest möödus tänavu 90 aastat. Nad mõlemad on tabanud imet, suutnud kirjeldada meie olemust ja seda tegelikult ka kujundada, mis ongi kirjaniku suurim roll. Mitte lasta end mõjutada igasugustest ideoloogiatest, vaid näha inimest sellisena, nagu ta on, kaastundmist ja mõistmist väärivana.
Jaanus Riimets
Arusaamatu demokraatia
Raul Vinni, «Etteotsustatud küsitlused», PM 21.11
Õigem oleks vist küll kirjutada «demokraatia». Asi puudutab nimelt valdade ühinemist ja rahva arvamust selles osas. Tuleb välja, et kuigi rahva enamus võib öelda ühinemisele EI, jääb igal juhul jõusse volikogude ja muude juhtivorganite otsus. Kas siis selline ongi demokraatia Eesti moodi? Milleks siis üldse see tsirkus hääletamise näol, kui jõusse jääb ikka valitsejate ja juhtide otsus? Igatahes selline viis ühineda on kõike muud kui rahva enamuse tahe ja otsus. Pole siis imestada, et oma arvamust käib hääletades näitamas vaid minimaalne osa liidetavates valdades elavaid inimesi. On, mille üle mõtiskleda, härrased juhid igal tasandil.
Henn Lahesaare