Kätlin Konstabel: mõistmise triumf on võimalik

Mulle näib, et nii globaalset mõõtu kui ka kohaliku taseme poliitilisi, aga ka argielulisi sündmusi analüüsides tabab meid liiga tihti soov pidada meile meeldivaid seisukohti, tegusid ja inimesi mõistuspäraseks, headust, ilu, õiglust, hoolivust ja üldse kõiki sotsiaalselt soovitavaid positiivseid väärtusi esindavaks.

Vastupidiseid kipume ent nimetama emotsionaalseteks, rumalateks, kitsarinnalisteks jne – vanal, aga mitte nii heal dualistlikul moel. Positsioonid paigas, peaks justkui rahul olema, aga dialoogi nii ei pea ja pikaaegne tunne, et teised on täiesti lootusetud, ei tee meeleolu heaks. Isiklikus plaanis toob selline püsiv klassifitseerimisharjumus endaga kaasa üha rohkem teateid inimestest, kes ei taha meiega eriti suhelda. Kui aga niisugust lahterdamist kasutavad läbivalt paljud ega kipu sildistama äärmuslikes negatiivsetes terminites mitte kellegi ühte või teist tegu, vaid alati ka inimesi ja terveid inimgruppe, on tagajärjed suurema mõjuga.

Hea samastamine ratsionaalse, mõistuspärasega ja ebameeldivate otsuste pidamine metsikute emotsioonide tulemiks on pika ajalooga tava, ent 21. sajandil võiks siiski olla kooliski psühholoogiat nii palju õppinud, et teada: ükski otsus pole emotsioonivaba. Keskkonnast saabuva info tihti ülikiire ja teadvustamata hindamine ohutuks vs ohtlikuks, kasulikuks vs kasutuks, meeldivaks vs ebameeldivaks on see, mis annab meile võimaluse ellu jääda. Selle alusel võtame vastu olgu siis otse või metafoorina öeldes otsuse võidelda või põgeneda, millelegi läheneda või sellest kaugeneda. Need kõige primitiivsemad hinnangud on emotsioonide alus.