Andres Reimer: ohtlikud riigipöörajad

Andres Reimer Foto: Postimees

Keskerakonna juhitav uus koalitsioon pole valitsusläbirääkimistelt saatnud mitte ühtegi selget sõnumit, see sisendab eelaimdust, et asjad ei hakka minema paremaks, vaid lähevad hoopis halvemaks.

Kergekaalulise Taavi Rõivase juhitud ja hallituslõhnalisele Reformierakonna valitsusele võis ette heita stagnatsiooni, kuid nad evisid ikkagi turvatunnet, sest poliitika olulisimates suundades hoiti stabiilset parempoolset kurssi.

Nüüd aga moodustavad valitsust vasakparteid, ja teevad seda demokraatia ja läbipaistvuse põhimõtteid hoolimatult eirates. Halb pole vasakpööre iseenesest, vaid asjaolu, et kannapööre toimub ilma avalike ja ühetaoliste valimisteta, mistõttu kodanikel puudub võimalus hinnata konkureerivaid ideesid ja nende üle otsustada. 

Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja IRL isegi ei püüa leevendada demokraatia põhimõtetega tekkinud ebakõla, sest arutavad kursimuutust suletud uste taga. Postimehe majandusosakonna ajakirjanikud püüdsid veel eile saada vasakparteide kontoritest vastuseid majanduspoliitikas oodatavate muutuste kohta, kuid jäid pika ninaga. Ümmarguseks lakutud ja sisutühje vastuseid jagasid läbirääkijad ka poliitikaajakirjanikele.

Mina austan läbirääkimiste saladust, kuid ootamatult valitsuskriisi esile kutsunud poliitikutel, kes just nüüdsama moodustavad uut valitsust, lasub kohustus avalikkust oma kavatsustest viivitamatult teavitada.

Praegu võib aru saada, et uue valitsusliidu poliitika suundub nii isiku- kui ka majandusvabaduste piiramise suunas. Pahede vastu võitlemise lipu all võidakse veelgi suurendada tarbimismaksusid.

Sotsiaalse õigluse põhjendusega võidakse tõsta üksikisiku tulumaksu. Kusjuures tulumaksu tõstmisega kuulutataks Eestis kõrgepalgaliseks need inimesed, kelle sissetulek läheneb suurusjärgus Soome töötu abirahale.

Pagulastevastase võitluse loosungi abil võidakse hakata tegema inimestele ettekirjutusi riietumiseks, keelata näo varjamine. Majandusstabiilsusele ülimalt oluline julgeolekuteema paistab täiesti uues valguses, kui moodustatava valitsuse juhterakond hoiab taskus koostöölepet Venemaa piire tule ja mõõgaga laiendava parteiga.

Kui rahulolematus Reformierakonna valitsemisega liitis vasakpoliitikuid kuni eduka umbusaldusavaldamiseni, siis tõenäoliselt seisavad nad praegu lõhkise küna ees. Tundub, et poliitikutel, kes äsja tagusid muutuste trummi, tegelikult polegi vajalikke ideesid. Samuti võivad nende ideed olla niivõrd vastandlikud, et moodustatav koalitsioon saab toimida üksnes tänu uuele stagnatsioonile. Võib-olla oli Reformierakonna juhitud valitsuse poliitika nii hea, et vastsed võimutaotlejad murravad pead, kuidas jätkata samal kursil, aga näidata ennast uuendajatena.

Igatahes senikaua, kuni Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRLi liidrid oma suud lahti ei tee, jääb üles küsimus, milleks seda valitsuskriisi üldse vaja oli? Võimupöörajate vaikimine tekitab investorites ebakindlust, kuid mis palju hullem – ka Eesti kodanikes.