Kuna viibin järeldoktorantuuris Arizona osariigi ülikoolis, oli mul eelmisel nädalal võimalus lähedalt jälgida USA teadlaste reaktsiooni presidendivalimiste tulemustele. Lühidalt võib emotsioonid kokku võtta järgnevate sõnadega: uskumatus, šokk, mure, hirm, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
On tõenäoline, et minu teadlastest tutvusringkonnas ei tundnud keegi kedagi, kes oleks toetanud Trumpi. Hilisemad analüüsid on näidanud, et vahe kõrgharitud ja kolledžihariduseta valijate eelistustes oli sel korral suurem kui kunagi varem. Kui lisada siia juurde täiesti ekslikud küsitlustulemused, mida iga päev uudisteportaalidest ja raadiokanalitest kuulutati, ei ole imestada, et enne valimisi oldi demokraatide kandidaadi Clintoni ülekaalukas võidus täiesti kindlad.
Teisipäeva õhtu algas rõõmsas meeleolus – koguneti professori koju, joodi siniseid (demokraatide värv!) kokteile, sõlmiti võtmeosariikide võitja osas kihlvedusid, istuti üheskoos elutoas diivanil ja vaibal ning värviti markeritega seinale kleebitud kaardil osariike vastavalt tulemuste saabumisele punaseks või siniseks. Kui kaart seinal aga järjekindlalt punaseks värvus, muutusid inimesed üha vaiksemaks ja mõtlikumaks. Enne keskööd oli selge, et tulemus, mida mu kolleegid isegi õudusunenäos näha poleks osanud, oli saanud reaalsuseks.
See oli šokk, millest pole toibutud siiani. Järgnevad päevad olid ülikoolis vaiksed – koridorid olid tühjad, uksed olid suletud. Need kolleegid, kes siiski tööle jõudsid, käisid ringi, silmad magamatusest kottis, ning kurtsid keskendumisraskusi.
Millised on teadlaste peamised mured seoses uue presidendiga? Esiteks mõjutab teadlaskonda tõenäoliselt immigratsioonivastasus. Nagu ütles mu prantslasest kolleeg, on ehmatav tõdeda, et 50 protsenti ameeriklasi teda siia ei soovi. Muidugi tuleb aru saada, et külalisteadlane Prantsusmaalt ja illegaalne immigrant Mehhikost on kaks eri asja, kuid USA maine riigist, kus kõik on võimalik ja iga hakkaja inimene teretulnud, on kahtlemata kõikuma löönud.
Ülikoolilinnakus on väga palju näha moslemitest tudengeid ja teadlasi, rääkimata kõikvõimalike rasside esindajatest. Selle riigi on üles ehitanud immigrandid. Kuidas Ameerika «uuesti suureks» peaks saama ilma hakkajate sisserändajateta, kes vähemalt esialgu on valmis enda peale võtma ka madalapalgalised tööd, on küsimus, mida senatis ülekaalu hoidvad vabariiklased eesotsas oma valjuhäälse presidendiga peagi lahendama peavad hakkama.
Muidugi on teadlaste jaoks eluliseks küsimuseks teaduse rahastamine. Kui Clinton kinnitas ühemõtteliselt oma toetust teadusele ja teadlastele, pööras Trump oma kampaania vältel teadusele väga vähe tähelepanu, andmata konkreetseid näiteid oma plaanitavast teaduspoliitikast ning jättes nimetamata inimesed, kes tema kabinetis teadusküsimustega tegelema peaksid hakkama. Teadlased ei olnud ilmselgelt tema kampaania sihtgrupiks. Ta on nimetanud NASAt maalähedaste orbiitide logistikaagentuuriks, USA riikliku terviseinstituuti kohutavaks ning kliimamuutusi Hiina propagandaks.
Sellised arvamusavaldused tekitavad arusaadavalt USA teadlastes hirmu. On kahtlemata võimalik, et tulemuseks on tõepoolest rahade suunamine teadusuuringutest teeparandusse ning välisteadlaste järk-järguline taandumine USA ülikoolidest, mis muudab praegu teadusmaailmas juhtpositsioonil oleva USA maailma mastaabis marginaalseks teadusriigiks.
Püüame aga leida ka meetilka tõrvapotis ja kujutame ette optimistlikumat sündmuste arengut. On ju teada, et USA terviseinstituut on tõepoolest kohati teinud ränki ja korruptiivseid vigu, NASA pole suutnud 40 aasta jooksul arendada inimkonda tõeliselt kaasahaaravaid ambitsioonikaid projekte ning kliimamuutuste uurimine on endale haaranud ebaproportsionaalselt suure osa saadaval olevatest teadusrahadest. Peame lootma, et väike raputus on ehk midagi, mis USA teadusele isegi kasuks võib tulla.
Turunduse triumf võimekuse üle presidendivalimistel on aga samuti midagi, mis teadlastele kibedalt tuttav on. Edukus põhineb tänapäeva teaduses samuti oskusel ennast müüa, esitleda oma tulemusi võimalikult atraktiivsetena, koguda maksimaalsel arvul publikatsioone ja tsiteeringuid. Selle tulemuseks on negatiivsete teadustulemuste avaldamata jätmine, vähene korduskatsete läbiviimine, kallutatud publikatsioonid ja üleüldse vähem usaldusväärne teadus. See on väga suureks probleemiks paljudes teadusvaldkondades, sealhulgas näiteks kliinilistes uuringutes, psühholoogias ja kliimauuringutes. Hiljuti evolutsiooni ja ökoloogia tippajakirjas Trends of Ecology and Evolution avaldatud artikli kohaselt pole nendest probleemidest vaba ka minu eriala.
Teaduses olen siiani olnud optimistlikul seisukohal, et isegi kui edukas akadeemik olemine ei tähenda alati ka hea teadlane olemist, siis peaks nende kahe tunnuse vahel olema vähemalt suurema teadlaste arvu korral viisakas positiivne korrelatsioon. Peab lootma, et sama kehtib ka presidendikandidaatide korral – edukas turundaja võiks olla ka võimekas poliitik. Kahjuks on valim siinkohal väga väike ning panus on tehtud vaid ühele inimesele.
Peame koos ameerika teadlastega lootma, et väikese inimese viha süsteemi vastu, mis Trumpi pukki aitas, ei lõhu ära kõike, mille ehitamisega nii palju vaeva on nähtud, vaid näitab kätte süsteemi kitsaskohad ja aitab kohati kinni roostetanud hammasrattad jälle käima lükata.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.