Seos laste vähese tervisekontrollis käimise ja ravi hilinemise vahel, nagu peegeldas riigikontrolli audit, pole selge, kirjutab Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar.
Irja Lutsar: lapsed ei jõua õigel ajal ravile – kas tõesti?
15. november 2016, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endise lastearstina ja ka praegu süsteemi hästi tundva inimesena lugesin rohkem kui üllatusega Postimehest riigikontrolli auditit kajastava artikli pealkirja «Paljud Eesti lapsed ei jõua õigel ajal ravile» (PM 11.11). Kes need lapsed on, kes ravile ei jõua? Mis on need haigused, mida ei diagnoosita? Mis nendest lastest, kes ravile ei jõua, edasi saab? Kas selle auditi metoodikaga on võimalik niisugusele järeldusele jõuda? Kas Eesti lastele pole tõesti arstiabi kättesaadav?
Ainukeste haiguste/seisunditena on artiklis mainitud söömis-, aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lapsi, see aga ei tohiks viia üldistusteni.
Mitmed uuringud on näidanud, et Eesti iseseisvusperioodil on lastele osutatav arstiabi teinud olulise kvaliteedihüppe ja laste tervis paranenud. Näiteks imikute suremuse osas, mis näitab nii ühiskonna kui ka arstiabi arengutaset, on Eesti maailma paremuse tipus. Ka üldine vaktsineerituste hõlmatus on oluliselt parem, kui see oli endises Nõukogude Liidus.
Selle taga on paljude Eesti arstide ennastsalgav töö, aga muidugi ka ühiskonna teadlikkuse tõus. Teisalt on heaoluühiskond toonud uusi probleeme nagu rasvumine, käitumis- ja tähelepanuhäired.
Artiklis toob riigikontrolör näite, et kasvanud on vastutustundetute lastevanemate hulk, kes on keeldunud laste vaktsineerimisest. Terviseameti kodulehelt aga selgub, et 2014. aastal oli 0–14-aastaste laste vanemate hulgas vaktsineerimisest keeldujaid 2,8 ja 2015. aastal 2,9 protsenti. See tähendab, et vaktsinatsioonidega hõlmatus on üle 97 protsendi. Isegi kui keeldujate arv on aastate jooksul suurenenud, on nende lapsevanemate hulk marginaalne. Laste madala vaktsineerituse taseme pärast ei peaks ei arstid, tervishoiusüsteem ega ka lapsevanemad praegu muretsema.
Teadmata täpset riigikontrolli auditi metoodikat, saan artiklist aru, et uuriti, kuidas täidetakse profülaktiliseks tervisekontrolliks kehtestatud juhendeid. Raport näitas, et eelkooliealised lapsed ja koolilapsed käivad tervisekontrollis harva – koolilastest käib regulaarses kontrollis 8–20 protsenti. Seda on kahtlemata vähe, aga siit saab ainult järeldada, et juhiseid ei järgita ja tervisekontrollis ei käida, mitte seda, et iga-aastases tervisekontrollis mittekäimine on põhjustanud väljaravimata haiguste sagenemist.
Auditis on välja toodud bronhiaalastma ja healoomuliste kasvajate sagenemist – ei üks ega teine poleks profülaktiliste läbivaatustega välditav. Veelgi enam, bronhiaalastma ravi on viimaste aastakümnete jooksul suuri edusamme teinud. See on ilmselt ka põhjus, et rasked astmahood, mis vajavad intensiivravi, on pediaatrias väga harvad. Kaldun riigikontrolliga nõustuma, et vajaks analüüsimist, kas tervisekontrollis käimise sagedus on optimaalne või on selle puhul liialdusi. Keegi ei kahtle, et profülaktika on tõhusam kui ravi, aga kahjuks on sageli nii, et haigust saab diagnoosida vaid siis, kui haiguse tunnused on olemas. Seetõttu peavad profülaktilised läbivaatused olema optimaalse sagedusega ja mõtestatud (kui sageli ja mida läbivaatuse käigus teha). Vastasel korral on raske vaielda vastu seisukohale, et mis ma terve lapsega ikka igal aastal arsti juures käin.
Artikkel toob välja tänapäeva ühiskonna olulise probleemi – rasvumine on üha levinum. Rasvumist pole raske diagnoosida ka ilma meditsiinilise hariduseta. Omaette küsimus on, kas rasvumine on meditsiiniline või sotsiaalne probleem. Haigusest tingitud rasvumine, mis tõesti vajab arstiabi, on õnneks harv. Enamikul juhtudel on rasvumise taga ebaõige söömine (suures koguses kaloririkast toitu) ja vähene liikumine. Küsimus ei ole mitte selles, et inimesed ei teaks, mida teha, aga praktikas on sisse söödavate toidukoguste vähendamine sageli väga raske. Inimkonnal on tuhandete aastate pikkune kogemus, kuidas vähese toidu hulga ja näljaga toime tulla – tuli süüa, mis süüa kõlbas ja mis kätte juhtus, ja nii palju, kui toitu jätkus. Kuidas aga toime tulla toidu üleküllusega, millega inimkond esimest korda eelmise sajandi teises pooles kokku puutus, on siiani osutunud tõsiseks katsumuseks nii rikastele kui nüüd ka juba vaestele riikidele.
Tundub kummaline, et e-Eestis, kus kõik arstivisiidid ja haiglasviibimised on registreeritud, kõigil diagnoosidel on olemas koodid ning haigekassa andmebaasi kantud, puudub ülevaade Eesti laste haigustest. Kas ei peaks mitte alustama andmete kogumisest ja nende analüüsimisest, saamaks aru, mida ja kui palju tarvis on. Oluline pole mitte saada ülevaadet protsessist (kui palju arsti juures käiakse), vaid lõpptulemusest – kui palju täiskasvanute haigusi on põhjustatud lapseeas välja ravimata haigustest. Kui puuduvad usaldusväärsed andmed, siis on ka raske väita, et Eesti lapsed ei jõua õigel ajal ravile. Minule teadolevalt on Tervise Arengu Instituut aastaid osalenud rahvusvahelises uurimisgrupis, mis hindab nii laste kui ka noorukite tervislikku seisundit.
Kokkuvõtteks, me kõik tunnistame, et Eesti meditsiin pole ideaalne ja paljusid asju saab paremini teha. Samas saab ükskõik kui hea uuring vastata vaid neile küsimustele, mida uurijad (praegusel juhul audiitorid) on esitanud: kui sageli lapsed tervisekontrollis käivad? Kas vähene tervisekontrollis käimine realiseerub ravi hilinemises, nagu pealkiri väidab, pole selge. Julgen väita, et Eestis on arstiabi lastele, kes seda vajavad, kättesaadav. Miks aga regulaarselt tervisekontrollis ei käida ja kui palju seal käima peaks, vajab edasist uurimist. Negatiivse tooniga pealkirjad ei too kasu kellelegi.