Mart Kivastik: milleks ehitada raudteed, kui seda mööda kuskile ei saa? (8)

Mart Kivastik, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Kivastik
Mart Kivastik Foto: Sille Annuk / Postimees

Miks on tarvis uut viletsat raudteeühendust, millega ei saa ei Euroopa südamesse ega Tartusse, küsib kirjanik.

Kui vaadata asju mitteriiklikult, puhtalt oma mätta otsast, siis ei saa ma aru, miks meil rongid ei sõida. Aastaid tagasi sõitsin ma Frankfurdist koju. Lennukiga loomulikult. Siis veel lennukis sellist närutamist ei toimunud nagu praegu, ühesõnaga oli väga mugav sõita. Ja siis järsku keset lendu keegi hõikas mind. Kuule, Mart, ega sa pärast autoga koju ei taha saada?

Paar rida tagapool istus Andrus Ansip, lehvitas rõõmsalt. Mõnes mõttes oli see ilus aeg, kõik tartlased aitasid üksteist. Andrus Ansip oli siis Tartu linnapea, mina lihtne tartlane, ometi pakkus ta mulle küüti. Teekond Ansipiga Tallinnast Tartusse tundus lühike.

Me ajasime juttu, igasugu asjadest, keemiast ja muu hulgas rongidest. Ma ütlesin, et kui oleks normaalne rong, oleks ma rongiga koju saanud. Ansip oli nõus. Kui Tartu ja Tallinna vahel vähegi rongi moodi asi käiks, siis jätaks ta oma Volvo kus seda ja teist ja sõidaks igal juhul rongiga. Kui saaks mugavalt ja kiiremini ja arvutiga samal ajal tööd teha.

Ansip viis mu kenasti kodu ukse ette, mille üle mu emal oli nii hea meel, et ta on jäänudki pärast seda Reformierakonda valima, millega mina pole küll alati nõus olnud, aga olgu. Emad on teistmoodi, nemad kohe ei saa.

Nüüd on sellest kakskümmend aastat möödas, midagi pole muutunud. Andrus Ansip oli tubli peaminister, sai hakkama pronksmehega, mis oli päris närvesööv üritus, juurutas euro, aga rongivärk paigast ei liikunud. Meil on küll uuemad rongid kui Vene ajal ja me ei loksu enam teel kolm pool tundi, nagu tsaariajal, aga Euroopaga võrreldes elame ikka veel kolkas. Võibolla kusagil Albaanias, mitte Põhjalas, kuhu nii väga tahame kuuluda.

Seal ei sõida keegi rongiga nii halvasti nagu meie. Täiesti loomulik oleks 21. sajandil jõuda Tartust Tallinnasse tunniga, okei pooleteisega, kui vahepeal peatub, aga mitte rohkem. Siis oleks rongil mõte. Siis oleks tal auto ja bussi ees eelis, nagu peakski olema. Ja kui ta kõigele lisaks veel käiks ka suht tihedalt Tallinnast Tartusse ja edasi Riiga, oleks minu mätta otsast vaadates Eesti rongiliikluse küsimus lahendatud.

Aga nii kahjuks ei ole. Riik ootas kakskümmend viis aastat niisama, siis toimus tohutu lahing Edelaraudteega ja kokkuvõttes me astusime vaid sammu edasi. Osteti sellised poolrongid, silmapaistvalt oranžid küll, aga rohkem trammid kui rongid. Nad käivad, kuidas juhtub, raudtee on pidevalt remondis, kuigi ei saa aru, milleks, sest pärast remonti on nad aeglasemad veel kui enne.

Rongid vahepeal väljuvad, siis ei käi pool päeva ja kellaajad on kaelamurdvad, kuus null seitse, kaheksa nelikümmend kaks, terve rodu numbreid, mida on võimatu pähe õppida. Lisaks sellele lõpetavad nad pool üheksa õhtul üldse töö. Mulle isiklikult meeldiks ka kesköine rong, millega Tallinnast peolt või teatrist tulla. Selle nimi võikski olla teatrirong, Estonia, miks mitte? Väljuks reede või laupäeva keskööl nii Tallinnast kui Tartust ja sõidaks kiiresti koju. Selline on mu unistus rongist.

Aeg-ajalt on mul tunne, et keegi Lux Ekspressi inimestest on maskeerunud Elroni töötajaks. Ei ole asja, mida Elron halvemini ei teeks kui Lux Ekspress. Lux Ekspressi bussid sõidavad päev läbi täistundidel, nii et sa ei pea neid kellaaegu nagu luuletusi pähe õppima. Bussid on küll aeglasemad, aga on mugavamad. Nad peatuvad lennujaamas. Neil on lausa lounge. Võib valida Anne Veski või Ivo Linna nimelise istme vahel, noorematele sobib ehk hoopis Tanel Padar?

Lux Ekspress teeb kõik, et mulle meeldida. Elron on aga teinud kõik, et temaga ei sõidetaks, vaid mindaks bussi peale. Nii et praeguse Eesti ronginduse ainuke mõte on bussiliikluse arendamine. Paradoks, kas pole?

Ja nüüd põhiküsimus. Eesti riik kavatseb, selle asemel, et meie Tallinna-Tartu-Riia rong kenasti käima saada, mis olekski ju tee Euroopasse, rajada veel ühe, Rail Balticu, mis jätaks kogu selle vana raudtee siia visisema. Mis ei ole üldse minu huvides! Kindlasti ei saa see olla ka Eesti huvides.

See uus RB pidi esialgsete plaanide kohaselt hakkama vedama nii soomlasi kui eestlasi kolme-nelja tunniga Berliini. Ja ainult sel juhul olekski tal mõtet. Hilisemad kavatsused on juba väga teistsugused. See pole reisijatele mõeldud rong, vaid kaupadele, seda enam, et sõit kestab siiski paar päeva, ja mitte Berliini, vaid Leedu-Poola piirini, sest sealt rong enam edasi ei sõida...

Tule taevas appi?! Milleks on meile vaja kaubarongi, mis teeb ogaralt kahju Eesti loodusele ja maale ja jätab samal ajal täielikku hooletusse meile tegelikult vajaliku raudtee. Kusjuures kaupa, mida vedada, alles otsitakse, aga inimesed Tallinnas, Tartus, Valgas ja Riias on praegu olemas ja tahaks väga sõita! Tallinnast Riiga kahe tunniga, vahepeatusega Tartus ja Valgas. Nagu ütles vana Baskin, nii tundub mulle isiklikult. Ja mulle tundubki, et minu ja riigi huvid ei lähe kokku. Vastupidi. Kellele seda raudteed vaja on?

RB maaletoojad teenivad kokku umbes üks 1,3 miljardit eurot. See on Eesti mõõdupuu järgi väga suur raha, mille saavad endale ehitajad, arendajad, maadevahetajad, karjääriomanikud, materjalitarnijad, keskkonnaeksperdid, nad ei loobu sellest mingi hinna eest.

Nad on võimelised palkama lõputult eksperte, kes ütlevad, et rahvas ei mõista projekti olulisust, aga milles see seisneb, ei oska ka öelda, ja lõpuks laiutavad käsi, et tegelikult on juba hilja! Asi on otsustatud. Mis ära tõlgituna tähendab, et see 1,3 miljardit on juba omavahel ära jagatud.

Keegi ei usuks, kui talle rääkida, et Eestisse ehitati raudtee ainult sellepärast, et oleks, mida ehitada, rongi ennast polnud ju kellelegi vaja. Saja aasta pärast on nalja kui palju. Eks ma vaatan neid filme bussis edasi nii kaua kui... kui ei juhtu midagi ennekuulmatut. Kui Eesti riigi huvid ja minu huvid langevadki kokku!

Kuidas see võimalik oleks? Seda ma ei loodagi, et ma jälle Frankfurdist koju lendan ja paar rida tagapool istub peaminister, kes üle lennuki hõikab, et kuule, Kivastik, tahad ma viin su autoga koju, ja siis me võiks teel arutada igasugu asju ja muu hulgas rongide üle Eestis ja peaminister jääbki mind uskuma ja mõtleb ümber. Seda ma ei usu. Ja ma ei usu ka, et Eestis korraldatakse rahvahääletus nagu Šveitsis, kus see toimub ülepäeva, sest seal vist rahvas ise valitsebki riiki. Meil rahvas ise ei suuda midagi, mistõttu toimub ainult Eestile omane «filtreeritud» demokraatia. Nii et riik rahvahääletust kindlasti ei soosiks.

Aga kui korjata välja vanad fosforiidiaegsed loosungid? Ja minna uuesti lahingusse? Seegi ei pruugi õnnestuda, sest tolleaegsed revolutsionäärid on kas taltunud või ennast liiga mugavalt sisse seadnud. Mõni viimane mohikaanlane küll on.

See kõik oleks tegelikult tühi-tähi, kui kokku ei langeks ainult minu ja riigi arvamus. Tallinna TV näitab ühte naljakat saadet, mille pealkiri on «Vaba mõtte klubi». Seal käib koos umbes viis muidu ehk tarka inimest, kes selles saates tegelevad virisemisega, ükstapuha mille üle, peaasi, et saaks olla vastu.

Viimasel ajal olen ma hakanud neid pisut soojema pilguga vaatama, sest mulle näib üha enam, et minuga ei kavatsetagi arvestada. Sealhulgas raudtee küsimuses. Aga kui selliseid on juba rohkem kui viis meest Tallinna TVs? Või kui üks päev on selles klubis juba hulk rahvast, et mitte öelda me kõik, mis siis saab? Mulle isiklikult tundub, et me oleme paremat väärt.

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles