Ettevaatlik positiivsus Donald Trumpi varsti algava ametiaja suhtes on kena ja normaalne, kuid see ei tohiks jõuda «vaatame-ootame-mõtleme» vaakumisse, kus sündmused meie ümber rulluvad lahti ning meie arvame, et oleks võinud veel halvemini minna, kirjutab välistoimetuse ajakirjanik Kadri Veermäe.
Vähemalt USA presidendivalimiste puhul ei võinud halvemini minna, vaid kõige halvem stsenaarium läks justnimelt käiku. Ma ei kirjuta siin seda sellepärast, nagu oleksin Hillary Clintoni väga suur austaja, kuid senise maailmakorra vähegi samasugusena hoidmise huvides oleks tema eelistamine iga mõistusega inimese valik.
Nüüd on meil siis Trump, keda on juba jõutud tituleerida ka intelligentseks isiksuseks. See on huvitav väide, sest tõsielusarja saatejuht olemine erilist intelligentsust ei nõua, küll aga teatavat oskust olukordades meelelahutuslik (ja tegelikku situatsiooni mitte kuidagi peegeldav) element esile tõsta. Columbia ülikooli professor Todd Gitlin ütleb eelmisel nädalal Postimehes avaldatud intervjuus, et meedia ise lasi rahateenimishuvides Trumpi avaldustel vabalt levida ning nüüd tuleb arutleda, kas sellise allakäiguni valimisanalüüsis tohiks üldse jõuda.
Oma väikse panuse saime sellesse anda ka Eestis, küsides USA uue presidendi kohta arvamusi endistelt missidelt ja b-kategooria poliitikutelt. Kuidas see on relevantne ja millist teadmist peaks täpselt juurde andma? Sama hästi võiks valitsuse kukkumisest teha lugusid edaspidi külapoe eest - seal kõlab kindlasti palju arvamusi, ja mis veel parem, kuna nad on lihtsas ja reljeefses sõnastuses, lähevad kindlasti ka rahvale peale.
Pigem tasub lugeda, mida arvavad Trumpist asjaga kursis olevad inimesed. New York Times'i arvamusküljel soovitas kahe Pulitzeri preemia võitja Nicholas Kristof vabariiklast mitte valinud ameeriklastel hambaid kiristada ja Trumpile võimalus anda. Kristofi hinnangul ei saa Trump kodus väga ohtlikuk olla, sest tal endal puudub mingi selge ideoloogiline veendumus: nii ei ole ka oodata, et ta mingeid seisukohti fanaatilise järjekindlusega läbi suruma hakkaks. Müüri ei tule Mehhiko piirile niikuinii, sest see läheks maksma 25 miljardit dollarit.
Siinse piirkonna lugejate jaoks on aga tunduvalt huvitavam Kristofi lause, et valdkond, kus Trump võib kõige ohtlikumaks osutuda, on välispoliitika: seal saab ta suuresti oma tahtmise järgi toimetada, kuna seadused teda selles vallas ei piira. Küll loodab Kristof, et Trump võtab oma välispoliitikanõunikuks mõne kogenud vabariiklase nagu Richard N. Haassi või Stephen Hadley ja asjaajamine oleks seega, nagu ajakirjanik kirjutab, täiskasvanute käes.
Paanikat külvata ja igapäevaselt tuleviku ees hirmu tunda ei tasu, küll aga maksab olukorrale realistlikult reageerida - ja antud olukorras tähendab see kainet tunnistamist, et maailma võimsama riigi juhiks saab ettearvamatu ja oportunistlik mees, keda võivad piirata vaid mõistlikud nõuandjad ning tema enese ennastimetlev vajadus presidendina edukas sooritus teha.