Donald Trumpi valimine USA presidendiks oli tingitud Hillary Clintoni ebapopulaarsusest, mitte tema enda populaarsusest. Küsitlused ei eksinud, vaid mõjutasid valimiste tulemust, kirjutab blogija Andres Laiapea.
Andres Laiapea: Trump ei võitnud, Clinton kaotas (14)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna valitseb reaalne oht, et USA presidendivalimiste ootamatu tulemus viib Eesti poliitikud ekslikule järeldusele, et Trumpi poolt valimiskampaanias kasutatud lähenemine toimib ning küsitlusi ei saa enam üldse usaldada, siis tasub vaadata seda tulemust nüüd veidi lähemalt.
Trump kogus mitte üksnes sadu tuhandeid hääli vähem kui Clinton, vaid jäi isegi rohkem alla nendele saakidele, millega Mitt Romney ja John McCain said varem lüüa Barack Obama käest. Seda olukorras, kus valimisõiguslike ameeriklaste arv on vahepeal kasvanud.
Tema saamine presidendiks tuleneb USA valimissüsteemist. Clinton, nagu valimised näitasid, oli tegelikult populaarsem. Trump jäi alla isegi nendele vabariiklastele, keda presidendiks ei valitud. Seega ei saa öelda, et tema valimisstrateegia toimis. Demokraatide kandidaat osutus lihtsalt ootamatult nõrgaks.
Küsitlused näitasid üldiselt, et võidab Clinton. Kuna läks teisiti, siis on hakatud kahtlema selles, kas küsitlusi maksabki enam üldse uskuda. Millega sageli ei arvestata, see on aga küsitluste endi mõju valijaskonna käitumisele.
Tänapäeva infoühiskonnas ei leidu tõenäoliselt ühtegi valijat, kes ei ole kuulnud midagi valimisprognoosidest. Nendega tegelemine ei ole enam ekspertide salalõbu. Iga ameeriklane teadis, kelle võitu küsitluste põhjal ennustatakse. Seetõttu tasub kuulata tõsiselt analüütikuid, kelle hinnangul mõjutasid need valimiste tulemust.
Demokraatide poolehoidja, kes nägi valimispäeval ärgates esimese asjana telekast linnades looklevaid pikki järjekordasid Clintoni toetajatest ning teadis, et ennustatakse tema võitu, aga ise Clintoni kandidatuurist suures vaimustuses ei olnud, võis ju kergesti otsustada, et ei hakka valimisjaoskonda minema.
Neile, kes tema saamist presidendiks mingil juhul näha ei tahtnud, mõjus täpselt sama info aga hoopis mobiliseerivalt.
Metoodikat saab alati parandada, kuid üldiselt on küsitluste tegemine jätkuvalt parim viis, kui jätta kõrvale valimised ja rahvahääletused, kodanike poliitilisi eelistusi teada saada.
Kõigi küsitluste kuulutamine mõttetuks, mida on nüüd kahjuks teinud ka mõned riigikogulased, on ohtlik, sest sellega seatakse kahtluse alla teadmistepõhise poliitika võimalikkus üldse.
Poliitika kujundamisel ei tohiks siiski tugineda üksnes enda eelistustele, vaid tuleks arvestada ka rahva meeleoludega. Vastasel korral võivadki valimised tuua suuri vapustusi.