Praegu on õues väga külm. Isegi tõelised suusahundid, andunud kelgutajad või koguni kartmatud bobisõitjad mõtisklevad riidekapi ees seistes, kas lisada harjumuspärasele veel kaks riidekihti, piirduda ühega või hoopis loobuda oma liikumisharrastusest, kuniks alkoholisammas termomeetris Celsiuse nullile taas lähemale nihkub.
Tallinnas Kadriorus on üks imeline koht, kus on soe isegi praegustel igas mõttes südatalvistel päevadel. Mõneti on see nagu pargi jätk. Ruumi käte ja jalgade liigutamiseks on küllaga, jaluta kas või tundide kaupa, kui tahad.
Ja kuna enamik meist ei harrasta kõndimist kinnisilmi, märkame ikka üht või teist sellest, mis meile teekonnal ette jääb. Seda, mis meile tahes-tahtmata silma hakkab või mida me vahel ka päris sihiteadlikult vaatame, võib kokkuvõtlikult nimetada visuaalseks keskkonnaks.
Kunstnikud on aga inimesed, kes püüavad iseenda lustiks ja teiste üllatamiseks jõuda vaadatava tegemisel kaugemale kui keegi meist, kaasinimestest, enne neid on jõudnud. Mõnikord püüavad nad iseenda, meie kõigi või meid ümbritseva kohta mõnd sõnumit edasi anda, olla peegliks otse või pisut kõveriti.
Ja kuna me kõik ühte tavalisse kunstniku elamisse ta külalisteks ei mahuks, et ta pilte või kujusid või hoopis üllatavas vormis moodsaid kunstiks hüütavaid objekte imetleda, on päris mõistlik head ja huvitavad tööd mõnda avalikku ruumi välja panna. Just niisugune koht ongi (moodsa) kunsti muuseum, näiteks meie oma Kumu.
See hoone on olnud avatud viis aastat. Asukoht, mis esmalt valikust kuuldes üllatas nii mõndagi inimest, seob Lasnamäe paekalda Kadrioru pargi ja seal leiduvaga. Kuigi Kumu kõrvalgi on trepp, mida mööda saab astuda Peetri majast tuletornini, on hoone ise trepiks mitmes mõttes.
Ja nagu treppidega ikka, on astuja valik, kas minna üles või alla. Kunstivaatajale, õnneks, ei pruugi sel valikul olla saatuslikku, tagasipööramatut tähendust. Kunsti kogemine on võimalus mängida läbi paljugi sellist, mida enamik meist oma argiellu ei ihkaks. Kunst annab ka võimaluse elada veidigi sisse teiste inimeste kogemusse ja olemisse, leida ühisosa ja erinevat.
Me küsime ikka ja jälle, kas valada me ühiste pingutuste vilja kultuurihoonete betooni või … Inimesteta, loodu ja loovust ärgitava sisuta pole seintel mõtet, see on selge. Kumu on olnud viis, seda ootasime palju enam aastaid. Kel maksurahast kahju, nõutagu oma osa, vaadates ise seda, mis tehtud.