/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
Kuigi minu endises koduosariigis New Mexicos võtsid võidu demokraadid, ei õnnestunud mul pool aastat Ameerika Ühendriikides elades kokku puutuda ühegi Trumpi toetajaga. Just seetõttu tundus mulle nii uskumatu see, mis 8. novembril tõelisuseks sai, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.
Mäletan, kuidas mu politoloogia õppejõud USAs Trumpi üle pidevalt nalja viskasid ning tema kandidatuuri üleolevalt naeruvääristasid. Keegi ei võtnud teda liiga tõsiselt ning tõenäoliselt oli ka Clintonil hea meel endale taoline vastane saada. Ajaloost võiks siiski meeles olla, et oma vaenlast ei tasu kunagi alahinnata.
Pärast valimistulemuste väljakuulutamist oli terve minu suhtlusringkond sotsiaalmeedias ahastuses. Muuhulgas süüdistatakse Clintoni kaotuses ka inimesi, kes oma hääle kolmandatele parteidele andsid või üldsegi hääletada ei suvatsenud. Samas, mis peaks inimesi motiveerima hääletuskastide juurde minema, kui erilist valikuvõimalust ei olegi? Kas vastikustundega Clintoni poolt hääletamine oleks sel juhul õige tegu olnud?
Kolmas üritaja Gary Johnson suutis võita lausa 4 miljonit häält, – mis on muide suurepärane tulemus võrreldes 2012. aastal saadud 1,2 miljoni häälega – kuid need hääled napsati nii demokraatidelt kui vabariiklastelt. Niisiis on Trumpi võit puhas demokraatia.
Üritades jääda optimistiks arvan ma, et Trumpi võit ei ole üdini halb, vaid hoopis väljakutse praegustele ja tulevastele poliitikutele. Loodetavasti võimaldab see puhastada poliitika korruptsioonist ja muudest kahtlastest tegudest, mis kuskil ametiasutuste tagatubades kinni mätsitakse.
Rahvas on ammu tundnud võimetust vaadates pealt, kuidas poliitikud oma võimupositsioone kuritarvitavad ja puhta nahaga pääsevad. Loomulikult ei ole Trump puhas poiss – kaugeltki mitte. Samuti ei ole kõik riigijuhid korrumpeerunud kaabakad. Kuid poliitiku ametipost kui selline on kaotanud igasuguse väärikuse.
Selle reputatsioon on langenud lausa nii madalale, et inimesed olid nõus andma riigijuhtimise üle kogemusteta ärimehele, kellel võib olla visioon Ameerika tulevikust, kuid kellel puudub reaalne arusaam, kuidas seda kõike oleks võimalik ellu viia.
Praeguse seisuga tundub, et Clinton võitis üleriigiliselt rohkem hääli kui Trump. See on lähiminevikus juba teine kord, kui selline asi juhtub. Mäletatavasti saatis taoline ebaõnn ka Al Gore’i 2000. aastal. Ühelt poolt ei ole see just kõige parem valimissüsteem, mis teeb võimalikuks asjaolu, et inimene, kes võidab valimised, ei saa presidendiks. Teisalt aga ei luba selline süsteem kunagi esile pääseda alternatiivsetel jõududel.
Tõsi, see aasta ei olnud ka Gary Johnson ega Jill Stein eriti adekvaatsemad kandidaadid kui Clinton ja Trump, kuid kuna kolmanda parteiga üritamine on niikuinii üsna lootusetu ettevõtmine, siis vaevalt leidub häid kandidaate, kes oleksid valmis investeerima aega ja meeletuid summasid, et vastu võtta peaaegu kindel kaotus. Kandidaat peaks teenima 5 protsenti üleriigilistest häältest, et tulevikus oma parteile riigi rahastust saada – see aasta jõudis Gary Johnson 3,2 protsendini.
Huvitav, kas demokraatide parteieliit kahetseb nüüd, et Clintonit soosides heideti kõrvale potentsiaale anti-establishment’i kandidaat Bernie Sanders, kes oleks demokraatidele toonud need mässumeelsete noorte hääled, millest seekord puudu jäi? Demokraatide eelvalimistel mindi teatavasti kindla peale välja, kinnitades partei esinumbriks mõõduka platvormiga professionaalne Clinton, mitte alles erakonda astunud sotsialismi ja utoopia vahel kõikuv Sanders.
Tagantjärele tarkusest ei ole küll enam mingit kasu, kuid millegi pärast usun ma, et võrreldes Hillaryga oleks Bernie’l olnud rohkem karismat sütitamaks valimiskirge massides, kes poliitika kui sellise enda jaoks juba maha kirjutanud olid.
Ka mina tunnen end pärast Trumpi võitu kaotajate poolel seisvat, kuid ameeriklased tegid oma otsuse, valides endale just sellise tuleviku ning seda otsust tuleb austada. Kõige selle taustal on mul siiski kurb leppida faktiga, et astutakse samm tagasi loomast ühiskonda, mis pakuks võrdseid võimalusi ning kodanikuõigusi kõigile olenemata nende rassist, soost, usust või muudest eelistustest. Kuidas jõudis Ameerika kaheksa aastaga oma esimesest mustanahalisest presidendist Ku Klux Klani poolt heakskiidetud rassistliku mentaliteediga Donald Trumpini?