Inimese soov oma elu üha rohkem ise määrata toob varem või hiljem kaasa ka selle, et riigid peavad lubama eutanaasiat – ka Eesti on selle küsimuse arutamiseks valmis, kirjutab vandeadvokaat Ants Nõmper.
Vandeadvokaat Ants Nõmper: varem või hiljem lubatakse ka Eestis surmaabi (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soov otsustada oma elu kõikide tahkude üle on inimlik. Enesemääramisõigus ongi peamine inimese õigus ehk õigus, mis on omane ainult inimesele. Me ei räägi ju loomade enesemääramisõigusest ega anna loomadele ulatuslikku autonoomiat nende tegevuses. Teisalt on inimlik ka piiride nihutamise soov. Inimene, kes on midagi kätte saanud, ei rahuldu tavaliselt selle olukorraga, vaid varem või hiljem soovib midagi veel. Sama kehtib ka enesemääramisõiguse kohta.
Olukorras, kus läänemaailma demokraatiad on taganud inimestele kehalise, seksuaalse, informatsioonilise, usulise, maailmavaatelise, poliitilise jne enesemääramisõiguse, tekib ikkagi inimlik küsimus, kas ma võiksin määrata ka oma surma üle.
Kuna tegemist on inimliku küsimusega, siis on minu arvates vaja seda avalikkuse ees arutada. Kuidagi ei saa nõus olla väidetega, et Eesti pole selle küsimuse arutamiseks veel valmis, vaja on hoopis paremat arstiabi ning siis keegi ei tahagi eutanaasiat. Kui kasvõi korraks mõelda nende Euroopa riikide peale, kus eutanaasia on arstikunsti igapäevane ja seadustatud osa, siis tuleb tõdeda, et eutanaasiat lubavad meist palju paremal heaolujärjel ja rikkama tervishoiusüsteemiga riigid.
Seega ei lahenda parem arstiabi nii kättesaadavuse kui ka kvaliteedi poolest kuidagi ära eutanaasia küsimust. Ei saagi lahendada, sest nagu öeldud – tegemist on inimliku küsimusega ja see ei sõltu riigist ega arstiabisüsteemist.
Tegelikult on inimesel õigus määrata oma surma üle. Kõlab võib-olla kõhedusttekitavalt, aga inimene, kes määrab enda surma ehk sooritab enesetapu, käitub täiesti õiguspäraselt. Ilmselt ei ole tegemist küll eriti õilsa teoga, aga kahtlemata õiguspärase teoga. Mitte midagi juriidiliselt etteheidetavat pole ka õiguspärasele teole kaasaaitamises. Ehk arst, kes kirjutab patsiendile välja ravimit, teades, et patsient kavatseb eirata annustamise skeemi ja võtab kogu kuu annuse korraga sisse, aitab kaasa õiguspärasele enesetapule ja ei pea kuidagi vastutust kartma.
Siiski ei ole enesetapu lubamine piisav väitmaks, et inimesel on täielik õigus määrata oma surma üle. On olukordi, kus inimene ei ole võimeline enam endalt elu võtma kas seetõttu, et on juba füüsiliselt liiga nõrk, või seetõttu, et keha ei ole võimalik enam tahtele allutada (näiteks koomas).
Loogiline oleks asuda seisukohale, et kui me peame enesetappu õiguspäraseks, siis peaksime mingi alternatiivi andma ka neile, kes ise ei suuda enam oma elu lõpetada. Siiski stopp! On suur vahe, kas inimesel endal on õigus midagi teha või on tal õigus nõuda, et teised isikud temaga midagi teevad. Me ju ometi ei arva, et kehaline enesemääramisõigus tähendab seda, et kui ma ise oma selga sügada ei saa, siis ma võin nõuda, et keegi teine sügaks.
Enne kui arutleda selle üle, kas riik peaks tagama oma inimestele võimaluse elust lahkuda ka muul viisil kui enesetapu kaudu, tuleks asjatute emotsioonide mahavõtmiseks tuletada meelde ühte põhitõde. Õiguspärane on ainult selline ravi, mis on näidustatud ja vastab patsiendi tahtele. Kui üks neist kahest asjaolust puudub, siis ei saa ega tohigi patsienti ravida. Tegelikult on sellised olukorrad meditsiinisüsteemis mitu korda igapäevasemad kui patsiendi soov eutanaasia järele.
Esimene olukord on aktiivravi lõpetamine. Kui aktiivravil pole enam mõtet, siis selle lõpetamine ei ole eutanaasia, vaid patsiendiga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu nõuetekohane täitmine. Patsient ei saa nõuda endale ravi, mis pole näidustatud, mistõttu juriidiliselt ei ole üldse määrav, mida patsient või tema otsustusvõimetuse korral lähedased arvavad aktiivravi lõpetamisest või mittealustamisest.
Kuna aga meditsiinis ei saa kuidagi alahinnata inimlikku poolt, siis on igati mõistetav, et sellise olulise otsuse tegemisse kaasatakse nii patsient kui ka tema lähedased. Ning selle eest tuleb teha kummardus Eesti tervishoiutöötajatele, kes sellise inimliku kohustuse on omaks võtnud ja seda täidavad. Kahjuks pole aga paljud patsiendid või õigemini nende lähedased omaks võtnud seda, et meditsiinil on piirid.
Ikka ja jälle puutun oma igapäevatöös kokku arstidega, kes tunnistavad, et määrasid mõttetu ehk mittenäidustatud ravi seetõttu, et patsiendi lähedased seda nõudsid, ning arst oli hirmul, et kui ta ravi ei teosta, siis ta vastutab patsiendi surma eest. Meditsiinis peaksid otsused juhinduma ikka sellest, mis on patsiendile parim, mitte sellest, et lähedased on ähvardanud arsti politseiga. Seega õige samm enne eutanaasiaküsimuse lahendamist on see, kui tagame arstile, kes järgib konsiiliumi otsust ravi lõpetamise või mittealustamise kohta, õigusliku puutumatuse ehk vabastame vastutusest.
Teine olukord on see, kus aktiivravi on küll näidustatud, kuid patsient leiab, et ta ei soovi enam seda. Seejuures ei ole põhjused olulised. Samahästi võib põhjuseks olla nii füüsiliste või psüühiliste jõuvarude ammendumine kui ka soov minna sinna, kus on teda ootamas tema lahkunud lähedased. Ilma patsiendi nõusolekuta ravi on omavoli patsiendi suhtes ja sellisel omavolil ei ole kohta meie kultuuriruumis. Keegi ei pea olema terve või noor või ilus. See on meie enda valik, kas soovime arstiabi saada või mitte.
Keerulisem on olukord siis, kui patsient ise ei ole võimeline tahet oma ravi kohta väljendama. Sellisel juhul pöördutakse lähedaste poole, kuid ilmselt ei ole lähedased selleks eriti hästi ette valmistatud ja neile on see täiendav psühholoogiline koormus. Ka siin on midagi, mida me kõik saame ise ära teha.
Meil on võimalik teha ajas ettepoole vaatavaid tahteavaldusi. Meil on võimalik olla elundidoonor, annetada oma keha pärast surma teadusele ja anda arstidele teada ka seda, millistel juhtudel me ei soovi, et meid elustatakse või millal me soovime aktiivravi lõpetamist. Ka see samm aitaks vältida olukordi, kus üldse tekib küsimus eutanaasia kohaldamisest.
Saan aru, et isegi siis, kui patsiendid lepiksid kergemini näidustamata ravi mittealustamise või lõpetamisega ning teeksid tahteavaldusi ettevaatavalt, tekib siiski olukordi, kus patsient soovib eutanaasiat. Eutanaasia on teise inimese elu lühendamine, mida juristid tavaliselt nimetavad tapmiseks. Eutanaasia ei vaja tegelikult täiendeid, nagu aktiivne või passiivne või kaudne, sest need ainult hägustavad eutanaasia mõistet. Veel kord – eutanaasia on tegevus teise inimese surma esilekutsumiseks.
Teise inimese surmamine on üldjuhul keelatud, kuid võib siiski olla õiguspärane. Näiteks hädakaitse seisundis teise surmamine. Samuti oli kunagi Eestis õiguspärane ka surmanuhtluse täideviimine. Motiivid, miks õiguskord peab teise isiku surmamist õiguspäraseks, on erinevad.
Mõni õiguskord näeb ühte motiivi inimlikkuses ehk inimlik kaastunne on see, mis ajendab mõne riigi valijaid valima parlamenti esindajaid, kes legaliseerivad eutanaasia. Samas ei saa öelda, et nende riikide valijad, kus eutanaasia on keelatud, oleksid ebainimlikud. Ei ole ühti. Küsimus taandub sellele, kas meie ühiskonna arusaam inimlikkusest ja inimeseks olemisest hõlmab inimesele täieliku voli andmise elu lõpu üle või piirdume ainult sellega, et lubame otsustada elust lahkumise üle ainult nendel, kellel on veel jõudu kätt enda vastu tõsta.
Arvan, et inimese soov oma elu üha rohkem ise määrata toob varem või hiljem kaasa ka selle, et riigid peavad lubama eutanaasiat. Me võime sellele vastu seista, kuid inimeste vaba liikumine lahendab tegelikkuses selle küsimuse ära ka siis, kui Eesti riik mitte midagi ei tee. Eutanaasias ei ole midagi ebainimlikku, ja kõik, mis on inimlik, peaks olema inimesele ka lubatud.
Ants Nõmper on advokaadibüroo Raidla Ellex juhtivpartner; ta on avaldanud (teadus)artikleid meditsiiniõigusest ning on valdkonda puudutava õpiku (2007) autor.