Tänases Postimehes käsitletakse eutanaasiat, mis viib meid paratamatult küsimuseni, kas inimestele tuleks anda voli selle üle, kuidas ja millal surra. See teema on aeg-ajalt varemgi Eesti ühiskonnas esile kerkinud, kuid seoses meie elanikkonna vananemisega peame tulevikus olema paratamatult valmis põhjalikumaks aruteluks halastussurma üle.
Tegu on keeruka probleemiga, kuna peame arvestama, et õigus surmale ei saa lähtuda ei põhiseadusest ega teistest õigusaktidest, vaid lääneliku humanismi väärtustest, mille mõjul on viimastel kümnenditel legaliseeritud eutanaasia Beneluxi maades, Kanadas ja Kolumbias. Põhimõtteliselt sarnaneb eutanaasiaga ka Šveitsis 1942. aastal seadustega lubatud abistatud enesetapp, mis tähendab seda, et arst ei vii eutanaasiat mitte ise läbi, vaid kirjutab patsiendile elust lahkumiseks välja surmava doosi ravimit. Samasugune tava on ka mõnedes Ameerika osariikides.
Kui räägime eutanaasiast ja selle lubamisest või keelamisest, tulevad meile esmajoones silme ette meditsiinikeeles terminaalses seisundis haiged ehk need, kes on jõudnud elu ja surma piirile ning piinlevad väljakannatamatute valude käes. Nagu näitab aga Lääne-Euroopa vastav praktika, on küsimus, millistel juhtudel eutanaasiat lubada ja millistel mitte, palju sügavam ja mitmekihilisem.
Lääne-Euroopa üldhariduskoolides esimesest kuni viimase klassini õppekavva kuuluv humanism rajaneb valikuvabadusel, igaühe võõrandamatul õigusel iseseisvalt otsuseid langetada ning teaduslikel teadmistel põhineval ilmalikul eetikal.
Selle järgi laieneb eutanaasiavõimalus ka neile, kes ei kannata mitte ainult füüsiliste, vaid ka psühholoogiliste valude käes. Nii on näiteks Belgias eriti viimastel aastatel kasvanud nende hulk, keda ei ajenda vabasurma minema mitte füüsilised põhjused, vaid ka sotsiaalsed probleemid ning väsimus elust. Vastavate kliinikute poole pöörduvate patsientide hulgas on hüppeliselt kasvanud nende osakaal, kes rõhuvad psühholoogilistele hädadele – see ulatub juba pooleni. Ka rahvusvaheline meedia on viimastel kuudel elavalt kajastanud lugusid depressiooni või mitmesuguste psühholoogiliste traumade all kannatajatest, kes on valinud eutanaasia.
Eutanaasia tee võib olla palju libedam, kui meile esmapilgul tundub. Sellistele tõsistele sammudele peab eelnema põhjalik arutelu ja analüüs ning see ei saa põhineda vaid ideoloogilistel kaalutlustel nagu neis läänemaades, kus eutanaasias on eelkõige nähtud progressimärki ning tunnust, et riik on jõudnud ülima ilmalikkuseni, heites kõrvale mõnegi varasema religioonist lähtuva moraalinormi. Tagajärjeks on olnud kahtlane eksperiment, mis annab tunnistust pigem puudujääkidest psühholoogilise abi kvaliteedis.