/nginx/o/2016/11/01/6025479t1hedd1.jpg)
Ühiskonna poolelt on täiesti ebapiisav, kui üksikuid seadusesilma alla sattunud mehi karistatakse lähisuhtevägivalla eest vaid tingimisi, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Tellijale
Tiiu Kuurme: isanda käe jälg (6)
2. november 2016, 12:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen seltskondlikel olemistel pidanud mitu korda kuulma üht ja sama anekdooti. Mees, kes veetnud soospetsiifiliselt aega joovastavate jookide seltsis, tuleb hilisõhtul koju. Sõna lausumata peksab ta naise läbi. Oimetu naine küsib: «Mille eest?» «Oleks põhjust olnud, oleks maha löönud», saab ta vastuse. See seltskondlike olemiste lisapala pälvib alati rõkkava naerupahvaku. Naljakas ju. Nii suhtub perevägivalda minu rahvas, eestlased. Olenemata erialast, ametist ja diplomist, teeb nii meestele kui ka naistele ikka väga nalja, kui naine saab peksa ja selgub, et põhjust polegi.
10. oktoobri Postimehes oli pealkiri «Elukaaslast jõhkralt peksnud mees pääses tingimisi vangistusega». Kirjutise täitsid peamiselt üksikasjalikud kirjeldused ebainimlikest piinamisstseenidest, sealjuures lapseootel naise piinamisest. Ajakirjanik oli hinnangutes ettevaatlik. Jõhkrus ja piinamine olid tegelikud, tagajärg tegijale aga tingimisi, pluss sunniraha õigusabi eest. Nii vähe maksab siinses ühiskonnas naise alandus, naise valu, ja ilmselt ka naise elu, kui meenutada meediast varasemate kohtuprotsesside otsuseid. Kuigi seaduse järgi võinuks karistada vangistusega (hiljem selgus küll, et selline oli naise enese soov). Need kirjeldused ei pärine 19. sajandist, vaid tänasest päevast, toimumispaigaks riik, kes soovib kuuluda eesrindlike klubisse.
On igati tervitatav, et paarisuhtevägivald on nüüd seadusega karistatav, et politsei tuleb (loodetavasti) kohale, et seadusesilm võtvat asja tõsiselt ja tegutsevad naiste ja laste varjupaigad. Neis ei näi klientuurist puudust tulevat.
Siinses mentaalsuses on kombeks süüd otsida nõrgemas pooles, ohvris. Ohvri roll on iseenesest ju häbiväärne. Peksa saanut tabavad tihti pilge ja halvakspanu. Millegipärast peab end halvasti tundma see, kes räägib, ent mitte see, kes teeb. Asi on piinlik ja ebamugav, see häirib meie enesega rahulolu, ei oska justkui aidata ning teeme parem, nagu seda poleks. Pealegi ei saavat keegi teine sinna midagi parata, lahenda ise oma probleemid!