Töö tuleviku mõistmine on keeruline, kui mitte võimatu. MacArthuri fondi andmetel saavad 65 protsenti praegustest koolilastest tulevikus tööd ametitel, mida praegu veel ei eksisteeri, kirjutab GE Fondi hariduse ja oskusõppe tegevdirektor Kelli Wells.
Tehnoloogia, globaliseerumine ja mitmed teised tegurid kujundavad töö definitsiooni järjest ümber, kuid üheks püsivaks omaduseks jääb vajadus pehmete oskuste järele – «oskused elu tarbeks». Partneritevaheline arupidamine, ajurünnakud ja koostöö on tänapäeva professionaalidele tuttavad, kuid me ei saa eeldada, et see tuleb loomulikult, eriti nende miljonite õpilaste puhul, kel puudub ligipääs korralikule väljaõppele ning kolledži ja karjääriplaneerimise ressurssidele. Kasvav ülemaailmne oskuste taseme ebavõrdsus viitab sellele, et paljud noored töötajad on juba maha jäämas.
USA tööjõustatistika büroo andmetel on USA majanduses 5,9 miljonit vaba töökohta, kuid 7,8 miljonit inimest on jätkuvalt töötud. Euroopas on 5,6 miljonit noort töötut ning veel kaks miljonit selliseid, kes ei käi ei tööl ega koolis.
Samal ajal kui noored inimesed üle kogu maailma väljendavad indu tööle asuda, on paljudel ettevõtetel enda sõnul raskusi leida kandidaate, kes kvalifitseeruksid vabadele positsioonidele. Näiteks üks hiljutine küsitlus Ida-Aafrikas leidis, et kuni 63 protsendil hiljuti kooli lõpetanutest «puuduvad tööturule sisenemiseks vajalikud oskused».
Erinev oskuste tase on aga äärmiselt kulukas. Hiinas maksab see igal aastal majandusele hinnanguliselt 250 miljardit dollarit. USAs on iga-aastaseks kuluks 160 miljardit dollarit ning ettevõtted kaotavad 14 000 dollarit iga üle kolme kuu täitmata olnud ametikoha pealt, aga maksumaksjad on need, kes kannavad töötuskindlustuse ning teiste turvavõrguprogrammide koormat. Ühendkuningriigis ja Austraalias vastavalt on ebavõrdsete oskuste taseme kuluks 29 ja 6 miljardit dollarit aastas.
Kui töökohad on liiga kaua täitmata, kasvab tõenäosus, et nendele tehakse allhange madalama tööjõukuludega riikides või sobilikemate andekate inimeste seas. Selline trend on praegu ohustamas traditsiooniliselt stabiilseid majandusi ning mitmete hinnangute järgi pole 2020. aastaks umbkaudu 23 miljonil inimesel arenenud majandustes õigeid oskusi luua tähendusrikast ja tulusat karjääri.
Samal ajal suurendab oskuste tasemete ebavõrdsust müüt, et pehmed oskused on kaasasündinud ja ainult tehnilisi oskusi saab õpetada. Reaalselt saab aga õiges keskkonnas ja õigete vahenditega õpetada ka näiliselt abstraktseid omadusi, nagu näiteks tööeetika, probleemilahendusvõime ja eneseteadvus.
Paljud õpilased ei suuda täpselt mõista, millised oskused neil puuduvad, aga nad on teravalt teadlikud, et tulemusena kannatab nende enesehinnang. Võtame näiteks Bostonist pärit õpilase Abi, kel oli koduses elus raskusi, mistõttu ta kunagi uskus, et ta ei saa kunagi edukaks. Lihtsad mentorlus- ja väljaõppeprogrammid GE fondi poolt rahastatud mittetulundusorganisatsioonis College For Every Student (kolledž igale õpilasele) õpetasid talle olulisi oskusi ja tõstsid ta enesekindlust, andes sedasi lükke tõhusale enesearengutsüklile.
Oskuste tasemete ebavõrdsus on tõesti suurem madala sissetulekuga majapidamistest pärit noorte puhul, kes suuresti jäävad ilma haridus- ja töövõimalustest. Ainult 9 protsenti inimestest selles demograafias suudab omandada kõrgharidust, kuigi kolledži lõpetamine on tänapäeva majanduses enamikule töökohtadele kandideerimisel eelduseks. 2018. aastaks nõuab üle 60 protsendi USA 47 miljonist tööpakkumisest mingisugust keskhariduse järgset haridustaset.
Oskuste ja võimaluste ebavõrdsus käivad käsikäes. Kui me ei paranda ligipääsu kõrgharidusele ja kutseõppele igasuguse majandusliku taustaga noortele, muutuvad lõhed vaid suuremateks ning ebavõrdsus vaid süveneb, tuues kaasa ilmselgeid tagajärgi sotsiaalses ja poliitilises stabiilsuses.
Õnneks on seda probleemi võimalik lahendada. Enneolematute muutuste ajastul vajab tuleviku majandusliku tervise ja stabiilsuse tagamine minimaalselt seda, et me laiendame juurdepääsu haridusele ja kutseõppele kõigile tulevastele tööjõu osalistele, mitte ainult valitud üksikutele.
Olenemata meie lähenemise sisust, peab see olema koostöövalmis ja kõikehõlmav – tagades, et noored inimesed õpivad ära ka pehmed oskused, mida neil tulevikus erinevates olukordades vaja võib minna. Eesmärgipärase rahastamise ja jagatud strateegilise raamistikuga saavad valitsused, haridusandjad ja ettevõtted oskuste tasemete ebavõrdsust ühtlustada nii praeguste tööturule sisenevate noorte jaoks kui tulevastele põlvkondadele.
Tänapäeva noored on mitmekülgsed, targad ja kindlameelsed tuleviku tööjõuprobleemidega tegelemisel. Era- ja avalikele institutsioonidele langeb vastutus õpetada praegustele õpilastele, kuidas nende probleemide jaoks valmis olla.
Õige strateegia abil saame aidata miljoneid noori kindlustada endale koht kahekümne esimese sajandi majanduses. Iga täna pehmeid oskusi arendav õpilane võib tulevikus maailma aastakümneteks paremaks muuta. Selline on tulevik, mis oleks kasulik meile kõigile.