Riigi kultuuripreemiatel on raha kõrval ka sümboolne väärtus
Juhtkiri: kultuuri pidupäev
16. veebruar 2011, 11:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuuripreemiate komisjon on oma otsuse teinud. Kolm eesti kultuurikangelast – aga nii võib neid nimetada, sest kogu elu saavutuslik pühendumine eesti kultuurile on kangelaslik – teenivad 63 912 eurot, viis eelmise aasta tegijat või kollektiivi 9587 eurot.
Premeerimine on sel aastal veel kroonipõhine. Niisiis miljon Eesti krooni elutöö, 150 000 ühekordse kultuuriteo eest. Homme peaks ka valitsus sellele oma kinnituse andma. Võib arvata ja loota, et järgmisel aastal ümardab riik kultuuripreemiad 100 000 ja 10 000 eurole. Kuid raha kõrval on sama oluline otsuse sümboolne väärtus.
Kõrgeima tunnustuse pälvinud koorijuhi Tiia-Ester Loitme nõudliku käe all on tütarlastekoorist Ellerhein saanud üks eesti kultuuri visiitkaarte. Paari aasta tagune Ellerheina triumf Jaapanis tõstis Loitme Jaapani Tõusva Päikese ordeni kavaleriks ja tõi talle Eesti aasta muusiku tiitli. Loitmes on miinahärmalikku jõulisust. Ühtviisi suudab ta allutada muusikalise täiuse teenimisele nii mõnikümmend alles kujunevat häält kui laulupeoliste kümned tuhanded hääled.
Ballettmeister Mai Murdmaa puhul on tegemist eesti balletikunsti «revolutsionääriga», kui mõelda kas või Eino Tambergi «Ballett-sümfooniale», «Joanna Tentatale», Arvo Pärdi muusikale loodud «Kirgastumisele», Veljo Tormise «Eesti ballaadidele». Elava klassikuna jätkab aga Murdmaa praegugi eksperimenteerimist, eelmisel aastal näiteks tantsuetendusega «Phaidra» Kumu auditooriumis.
Eesti joonisfilmi grand old man’i Rein Raamatuta poleks meil praegu ilmselt ei Priit Pärna, Mati Kütti, Janno Põldmat, Avo Paistikut või Heiki Ernitsat, kelleta omakorda poleks jälle maailmakuulsat eesti animatsiooni. Sest just Raamat oli see mees, kes 1971. aastal lükkas Tallinnfilmi juures käima spetsiaalse joonisfilmi osakonna.
Niisiis ühelt poolt algataja, eeskuju ja taganttõukaja. Teiselt poolt on aga Raamat omaenda Valkla filmistuudios viimasel kümnendil valmistanud mitmeid kunstidokumentaale, võttes sel moel oma õlgadele ühe osa eesti kunstikultuuri jäädvustamisest tulevikule.
Nende kolme kõrvale mahuvad sama väärikalt aga ka eelmise aasta kultuuri suurteo tegijad, Olav Ehala lastemuusikaliga «Käsikivi kosmosest» (koostöös Leelo Tunglaga), Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja Eero Epner Eesti poliitilise ladviku ärevile ajanud teatriprojektiga «Erakonna Ühtne Eesti suurkogu», Aivar Tommingas küpsete osatäitmistega Vanemuises ja mõistagi Viivi Luik eesti kirjandusilmale uue särava kingituse teinud romaaniga «Varjuteater». Nende tegudes elab uhkus meie kultuurivõimekuse üle.