Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaak Vilo: riskime kõrghariduse väljasuretamisega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jaak Vilo | FOTO: Erakogu

TÜ arvutiteaduse instituudi juhataja, professor Jaak Vilo nendib, et teaduses on inimesed rahvusvahelised ja mobiilsed. Me peame looma süsteemi, kuidas häid inimesi siia tuua. Kuid praegu on oht kaotada needki, kes on.

Kõrgharidusdebatt kogub tuure, samas ei julgeta või pigem ei osatagi öelda, mis siis õieti põhimõtteliselt korrast ära on. Anekdootlikud näited alakvaliteedilistest lõputöödest, õppejõudude keskpärasusest või lihtne massiülikooli kirumine ei ole kergelt üldistatavad ega anna retsepti parandustöödeks.

Kriitika viitab konkreetsete inimeste puudujääkidele konkreetsetes ülikoolides, kuid pole selge, kas kirutakse kõikide ülikoolides töötavate inimeste saamatust või rahastamismudelite pealesurutud raamides tegutsemise paratamatust.

Kõrgharidus ei ole üks konkreetne inimene, asutus, tegevus ega koht. Öelda, et Eesti ülikoolidega on kõik viltu, oleks sama nagu väita, et Eesti spordis on kõik halvasti.

Kas kõik on hästi aladel, kus meil ongi täpselt üks tipp? Või peame looma võimalikult noortele atleetidele võimalikult tugeva konkurentsi, et nad üheskoos areneksid?

Naiste suusatamises on võib-olla ette näidata tippmedaleid rohkem kui Hiinal, kuigi viimases on tuhat korda rohkem inimesi. Kas sellega ongi spordis kõik hästi? Kas rahastamine on piisav, kui saame rajada mõne spordihalli ja kellegi tippvõistlustele saata?

Kes vastutab tuleviku ja järelkasvu eest? Kelle kohustus on märgata uute spordialade tõusu ja otsustada nende rahastamine?

Parim on ­keskpärane?

Sport ja kõrgharidus ei olegi nii erinevad, küsimused korduvad. Kas meil on üldse vaja tippteadust ja seda tagavat parimat kõrgharidust? Jääb meie mitte panustamise tõttu maailmas mõni avastus liiga pikaks ajaks tegemata? Ja mis siis?

Küsimus kõrgharidusest tuleks esitada selliselt: kas tahame piirduda absoluutse tipu – parimate noorte – keskpärase õpetamisega, suutmata aidata neil oma maksimumi saavutada? Tahtes olla maailmas konkurentsivõimelised, peame valima ja toetama oma tulevasi tugevusi, kuid noorte pinnapealne õpetamine võib mõne valdkonna välja suretada. Milliseid valdkondi võime lasta koomasse langeda?

Spordis on justkui lihtsam – vähemalt mõni inimene mõnelt alalt võiks korraks jõuda oma ala absoluutsesse tippu. Ülejäänud rahvale piisab, kui nad mingigi regulaarsusega enda tervise eest hoolt kannavad. Kuid kõrghariduse baas tuleb anda selline, et see kestaks järgmised 40 tööaastat. Puudulikuks jäänud haridus ei luba hiljem tööl olles konkureerida oma alal õigel ajal palju rohkem tööd teinud konkurendiga Saksamaal või Hiinas.

Üks Eesti hariduse võtmeprobleeme on rahastus. Noore lektori või teaduri sissetulek on märkimisväärselt madalam kui tema õpingukaaslastel, kes on teinud teised karjäärivalikud. Magistri- ja doktorikraad annavad tööturul vaid marginaalse palgavõidu. Kuid aega läheb doktorikraadi omandamiseks kümme aastat, et alustada õppejõu karjääri selle madalamatelt astmetelt.

Rumalalt antud ja kulutatud raha ei lahenda kunagi kõiki probleeme. Veel kolm korda kõrgem palk ei aitaks riigikokku meelitada hoopis paremaid, seni lihtsalt kusagil kivi all peidus olnud poliitikuid. Kõrgemad palgad kõrghariduses ei tõstaks samuti taset üleöö, sest ei too automaatselt kaasa tihedamat konkurentsi.

Tase ja konkurents saab kasvada vaid siis, kui on piisavalt palju neid, kes tahavad akadeemilise karjääri nimel väga pikalt tööd teha. Praegused normpalgad ei motiveeri tulevasi tippe pingutama palju madalama sissetulekuga kui nende vähemandekatel ja -töökatel eakaaslastel. Millal saab see talendikas noor luua oma perekonna ja võtta pangalaenu oma eluaseme soetamiseks?

Magistrantuuri, doktorantuuri, järeldoktorantuuri ja sealt edasi teaduri, lektori, dotsendi karjääriredel võtab aastaid ja aastakümneid. Kas lootus tulevasele kõrgele professoripalgale motiveerib kogu selle aja ennastunustavalt pingutama?

Seetõttu ongi professorikohale tihti alles jäänud vaid üks, vastupidavaim kandidaat.

Professori ebapopulaarne vastutus

Ülikooli põhitegevuse ehk teaduse ja hariduse taseme tagamise väga konkreetne vastutus on aga just professoritel.

Kas see on üldse nii ihaldusväärne amet? Omaenda palgarahagi tuleb professoril sageli ise väljast projektide ja konkurentsiga suuta sisse tuua. Ilma edukate rahataotlusteta ei ole sul ei doktorante, teadureid, vanemteadureid – ei ole uurimisteemat ega -rühma.

Ülikoolide teadusrühmade stabiilse rahastamise maht on tagasihoidlik, et mitte öelda olematu. Vanemteaduri palga jaoks ei ole Eestis vastavat meedet (sihiteema ei kata vanemteaduri miinimumpalka), teadurite palgad on keskmiselt üldse ühed Euroopa madalamad.

Noore alustava teadlase iseseisva, teistest sõltumatu karjääri jaoks pole Eestis mehhanisme. Kõrghariduse rahastamisel kahe omavahel vastandatud komponendi – hariduse ja teaduse – järgi on pigem negatiivne mõju mõlemale poolele.

On selge, et rahvusvahelises teaduses, nagu ka spordis, on kujunenud üleilmsed hinnatasemed – kasutatakse samu töövahendeid, külastatakse samu konverentse, soovitakse palgata samu maailma parimaid inimesi. Enamik teaduse tegemise kulusid on Eestis sama suured, kui mitte kõrgemadki. Kas Eesti vormeliäss pääseb odavamalt kõrgliigasse, sest siin ongi lihtsalt raha vähem?

Kui ülikoolidele heidetakse ette suutmatust luua konkurentsi töökohtadele, tekib küsimus – kuidas aitab riik kaasa konkurentsi kasvamisele? Väga head ja keskmisest viletsamat tööd tasustatakse sisuliselt täpselt ühtmoodi.

Konkurentsi pole

Kvaliteetset haridust ei sõnastata õppejõudude vajaliku arvu ja taseme järgi – kui palju millise positsiooniga õppejõude on vaja, et sealt tuletada omakorda õige hind. Prioriteetide valikud on tehtud pigem paberile, kui reaalsete meetmetega katmiseks.

Teadusteemade finantseerimisel on küll võetud kasutusele kuni kaheksa protsenti kõrgem rahastus eriti headele projektidele, mis iseenesest on hea. Kuid samas otsuseid, kui palju inimesi on projektil vaja, ehk teema kogumaht tehakse mõnikord liiga vabalt tõlgendades, teema mahud fikseeritakse kuueks aastaks korraga ja dünaamikat hiljem reeglina ei arvestata. Noor heade ideedega teadlane ei saa seal üldse löögile.

Hariduse ja teaduse pearaha ning tudengite stipendiumid on kõikidel erialadel, eri kvaliteedi ja tulemuslikkusega rühmades ja ülikoolides võrdsed. Tööturu olukord ja ühiskondlik vajadus ja õppejõudude tasegi võib neil olla radikaalselt erinev.

Kui hea töö eest rohkem raha ei ole ega tule, siis kuidas peaks tekkima suur konkurents ülikoolides ja nende vahel? Paneme konkureerima omavahel matemaatika ja füüsika, või molekulaarbiolooga ja semiootika?

Pea ainus tulemuskomponent, baasfinantseerimine, on sisult hea ja premeerib teadusartiklite, doktorikraadide ja lisarahastuse tulemuste eest. Kuid ka selle kasutus on ülikoolidel ju mõttekas suunata uute tegevuste arendamisse, mitte nende inimeste lisatasudeks, tänu kellele need tulemused saavutati. Samuti ei arvesta erialade spetsiifikat, näiteks eriala enda häid publitseerimistavasid.

Nii võib kesine, linnukese kogumise nimel alakaalulises foorumis avaldatud artikkel tuua sisse oluliselt rohkem, kui oma eriala tippväljaande kadalipust läbipääsenud saavutus.

Eesti teaduse konkurents toimub peamiselt projektidele eri erialade vahel, sageli ainult suuremate kohustuste ja lisatööde peale. Oleks äkki lihtsam üldse mitte pingutada selle nimel?

Teaduses on inimesed rahvusvahelised ja mobiilsed – liigutakse kiiresti ja kergesti eri riikide vahel –, just heade tegijate peale käib rahvusvaheline headhunting ja konkureerimine. Me peame looma süsteemi, kuidas võrdväärselt osaleda ja heade inimeste siia toomisest kasu saada.

Kuid oht on hoopis kaotada, kui ignoreerida elementaarseid tõdesid ja inimloomust – miks peaks noor pingutama siin, kui saab ka ilma või kui sellest midagi suurt nagunii ei muutu?

Kui me praegu, ajal, kui struktuurifondide raha kokku kuivab, ei mõtle kõrgharidussüsteemi ja teaduse rahastamisele ning arengusuunale, riskime kõrghariduse väljasuretamisega.

Tagasi üles