/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2016/09/20/5862477t1h5c7f.jpg)
16. oktoobril sai elumaja liftis toimunud plahvatuse tõttu Donetskis surma Arsen Pavlov, keda rohkem tunti Motorola nime all. Tema surm tekitas innuka arutelu Venemaa, Ukraina ja muugi maailma ühis- ja muus meedias. 19. oktoobril tuli Arsen Pavlovit Donetskis viimsele teekonnale saatma 50 000 inimest. Millega see mees siis nii suure au ja tähelepanu välja teenis, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Arsen Pavlovi eluloo kohta leiab rohkelt materjali avalikest allikatest ja ma ei hakka seepärast sellel pikemalt peatuma. Siiski tuleb ära märkida olulisim. Arsen Pavlov oli sõjaväetegelane, nõndanimetatud Donetski rahvavabariigi (DRV) armee polkovnik, sama vabariigi rahvuskangelane. Ta oli lausa üks DRV tuntumaid sõjapealikke üldse.
Ta oli tankitõrjepataljoni Sparta ülem ning osales 2014. aasta septembris DRV ja Venemaa sõjaväe suures lahingus Ukraina relvajõududega Ilovaiski linna all. Toona piiramisrõngast välja murda üritanud Ukraina sõjaväelased kaotasid hukkunute ja haavatutena peaaegu 900 meest.
Huvitav on ära märkida, et hüüdnime olevat Arsen Pavlov sõprade kinnitust mööda saanud telefoni järgi, mille leidis autopesulas, kus ta töötas enne Ukraina sõja puhkemist. Okupeeritud Donbassi elanike silmis oli Motorola kangelane, vaba Ukraina inimeste meelest aga bandiit ja külmavereline mõrtsukas: ta tunnistas ise intervjuus, et on oma käega maha lasknud 15 Ukraina sõjaväelast ja patriooti.
Samuti võis Arsen Pavlov nautida erakordselt suurt populaarsust ülevenemaalises ajakirjanduses: temaga tehti rohkelt intervjuusid, tema elulugu kajastati korduvalt kõigis suuremates ajalehtedes.
Sellise menu tagasid Motorolale hea suhtlemisoskus ja karismaatilisus. Räägitakse, et suhtekorraldusfirmad võtsid põhjalikult ette tema vormimise sõjakangelaseks, kes võitleb omakasupüüdmatult «vene idee» eest ja Ukraina natsionalistide vastu, otse Kremlist, nähtavasti Vladimir Putinilt isiklikult saabunud tellimuse alusel. Venemaa presidendil oli omamoodi nõrkus selle lüheldast kasvu mehe suhtes (Putin väidetavalt ei taluvat endast pikemaid inimesi).
Vladimir Vladimirovitš nägi Motorolas igati eeskujulikku inimest otse rahva seast, kes südame sunnil jätab maha pere, töö ja kodu ning tõttab võitlema «õige asja eest». Lausa tõeline vene bõliinakangelane! Tõsi, Donbassis leidis Motorola endale kiiresti uue naise. Aga kellel siis poleks inimlikke nõrkusi? Peaasi, et need ei segaks sõdimist.
Ühe sõjapealiku hukk on loomulikult kõigest ühe terroristi surm. Aga miks just Arsen Pavlovi surm pälvis ekspertide seltskonnas nii palavikulise reaktsiooni ja kellele oli tema surma üldse vaja? Mul on selle kohta oma versioonid.
Selle versiooni käisid hetkegi viivitamata välja DRV, LRV (nõndanimetatud Luganski rahvavabariik) ja Venemaa ajakirjandusväljaanded. DRV juht Aleksandr Zahhartšenko tegi isegi väga järsu avalduse. Kunagine elektromehaanik, kes nõndanimetatud Vene kevade tiivul sai mässumeelse Donbassi ninameheks, süüdistas otsesõnu Kiievi võime DRV suure kangelase tapmises. Polkovnik Zahhartšenko andis Ukraina relvajõudude ja eriteenistuste sõduritele ja ohvitseridele teada, et nende enda ning nende agentide ja pereliikmete kohta ei kehti enam ükski seadus ei Donetskis ega Kiievis. «Kui me teile koju tuleme, ei ole enam mingit halastust. Porošenko kuulutas meile sõja. Oodake vastust,» ütles Zahhartšenko.
Ent see versioon on liiga lihtsakoeline, et seda kindlameelselt tõeks pidada. Ma austan küll sügavalt Ukrainat, aga kahtlen siiski, kas sealsed eriteenistused on ikka võimelised nii muljetavaldavaks terrorirünnakuks otse DRV südames.
Lõhkeseadeldise paigaldamine lifti on keeruline ja nõuab piinlikku täpsust. Arsen Pavlovi maja oli ööpäevaringse valve all, seal liikus kogu aeg palju rahvamalevlasi. Võõrad, kes vähegi suurema kotiga majale lähenevad, oleks kahtlemata läbi otsitud. Pealegi ei oleks ju mineerimise ajal saanud lifti kasutada, millele majaelanikud oleksid kahtlemata nördimusega tähelepanu pööranud. Aga midagi sellist ei juhtunud. Seepärast usun, et Motorola kõrvaldamisega võivad olla seotud pigem Venemaa eriteenitused.
Kõige usutavam on minu hinnangul see, et Venemaa on võtnud sihikule isikud, kes teavad midagi Malaisia Boeing 777 allatulistamisest Ukraina kohal 17. juulil 2014. Arsen Pavlov kuulus DRV sõjalisse juhtkonda ja pääses seetõttu kahtlemata ligi kõigi kavandatavate operatsioonide andmetele. Sealhulgas neile, milles kasutati Venemaa õhutõrje-raketisüsteemi Buk.
Käesoleva aasta 28. septembril esitas lennureisi MH 17 katastroofi uurinud rahvusvaheline komisjon Haagis oma töö kohta aruande. Hollandi, Belgia, Ukraina, Malaisia ja Austraalia uurijad kinnitavad, et suutsid kindlaks määrata relva, millega Boeing alla tulistati: see oli rakett 9M38, mis lasti välja õhutõrje-raketisüsteemist Buk. Väljatulistamiskoht asus Pervomaiski linna lähedal aasal. Uurijate kinnitusel oli see piirkond sel hetkel venemeelsete jõudude kontrolli all.
Lisaks selgitasid uurijad välja, et raketisüsteem Buk, millega Malaisia lennukompanii õhusõiduk alla tulistati, toodi juulis Venemaalt Donbassi Snižne linna. Linn oli sel ajal Donetski «rahvaväe» võimuses. Rahvusvahelise uurimiskomisjoni arvates oli Buki transportimisega Venemaalt Donbassi ja tagasi seotud 100–200 inimest.
Arsen Pavlov külastas vahetult enne traagilist sündmust Snižnet, mis oli, nagu uurimine tuvastas, oluline punkt Buki teekonnal. BTR-80, millega Zahhartšenko ringi liikus, sattus teel Snižesse liiklusõnnetusse ning Motorolal said jalad ja rangluu viga. Pulmapildil, mis on dateeritud 11. juuliga, on tal ka käsi sidemega kaelas.
Boeing tulistati alla 17. juulil, aga juba 18. juulil kiirustas Arsen Pavlov koos vastse abikaasaga Krimmi. Võib-olla juhtis Arsen Pavlov lausa ise Buki liikumist rahvaväele alluval territooriumil ja ehk viibis raketi tulistamisegi juures.
Venemaa on mõistagi järjekindlalt eitanud igasugust seotust Boeing 777 katastroofiga. Tõepoolest, ainuüksi tehnilise ekspertiisi põhjal on süüdlasi raske tuvastada. Elavate tunnistajate sõnad võivad aga olukorda tõsiselt muuta. Mis tähendab, et elus tunnistajad on kuriteo sooritajatele surmavalt ohtlikud. Ja nüüd on siis potentsiaalne tunnistaja Arsen Pavlov surnud. Õigemini surnuks kuulutatud, sest surnud Motorolat ei ole keegi näinud. Aga need on kõik muidugi spekulatsioonid.
Võib-olla on aga Motorola surm kõigest tilluke detail Putini grandioosses plaanis anda Donbass Ukrainale tagasi. Nüüdseks puudub Donbassil igasuguse strateegiline väärtus ja see tekitab Venemaa juhtkonnale ainult peavalu.
Donbass oli vajalik 2014. aasta kevadel, kui Novorossia projekt tundus kohe teoks saavat. Vladimir Putin nägi juba oma kabineti aknast, kuidas Ukrainas üles tõusnud rahvas ühendab maa idapoolsed alad Venemaaga ning loob koridori, mis ulatub Venemaalt läbi Donetski, Zaporižžja, Mõkolajivi ja Odessa Moldova valupunktini, nõndanimetatud Dnestri-äärse vabariigini. Novorossia aga jäigi unistuseks.
Tegelikkuses tõi reaalse piiri puudumine Donbassiga kaasa kuritegevuse kasvu lähemates Venemaa piirkondades (näiteks Rostovi oblastis kasvas 2015. aastal kuritegevus 15 protsenti). See on arusaadav: avatud piiri tõttu õitseb kaupade ja relvade smugeldamine, suureneb kahtlaste finantstehingute arv ja maht.
DRV ja LRV relvastatud võitlejad on võtnud oma kontrolli alla äritegevuse Rostovis, Stavropolis, Krasnodaris ja Sotšis. Donbassi odav kivisüsi ajab pankrotti paljud Rostovi oblasti söekaevandused. Lisaks kujutab relvade üleküllus Donbassis Venemaale tõsist ohtu: on ju teatrilavaltki teada, et kui püss juba seinal ripub, siis ta ka pauku teeb. Seepärast on Vladimir Putin nähtavasti pidanud paremaks muuta Donbassi peavalu allikat millekski, mille üle Euroopaga kaubelda.
19. oktoobril kohtus Vladimir Putin Berliinis Angela Merkeli, François Hollande’i ja Petro Porošenkoga. See oli päris ootamatu kokkusaamine, isegi peeti öösel. Tulemused olid aga veel jahmatavamad: Vladimir Putin soostus lubama OSCE relvastatud missiooni Donbassi. Isehakanud DRV ja LRV juhid on alati sellele plaanile jäigalt vastu seisnud.
OSCE relvastatud vaatlejate paigutamine Venemaa ja Ukraina piirile tähendab seda, et taastub kontroll Venemaa sõjaväelaste liikumise üle Venemaalt Donbassi ja tagasi. Täpsemalt küll nähtavasti selline liikumine sootuks lakkab. On täiesti selge, et kui DRV ja LRV kaotavad Venemaa sõjaväe toetuse, kaotavad nad kõik. Sealsete sõjaväeliste režiimide päevad on loetud.
Mida aga soovis Vladimir Putin maha müüdud Donbassi eest vastu saada? Ma usun, et hinnaks olid sanktsioonid, mida EL kavatses kehtestada Venemaa suhtes pärast seda, kui Venemaa oli koos Süüriaga barbaarselt pommitanud Aleppot. Ja juhtuski ime! 20.–21. oktoobril mõistsid Brüsselisse tippkohtumisele kogunenud Euroopa riikide juhid, täis püha ja õiglast viha, Venemaa tegevuse eest Süürias hukka – aga mingisuguseid sanktsioone ei kehtestatud. Kes kelle üle mängis, on raske hinnata: Euroopa Liit andis Vladimir Putinile seda, mida veel ei olnud ega tulnudki, Vladimir Putin lubas Euroopa Liidule aga seda, mida võib-olla kunagi ei juhtugi. Nii et pigem jäi asi siin viiki.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.