Mark Soosaar: haldusreform – vabatahtlikult ei saa, sunnikorras ei või

Mark Soosaar Foto: .

Väikerahval peaks olema kõrgendatud tundlikkus iga kaotatud inimese pärast, olgu ta siis liiklusõnnetuses hukkunud noor või välismaale lahkunud spetsialist. Paistab aga, et üha uute reformide väljamõtlemise tuhinas jääb just inimene kahe silma vahele.

Ettepanek viia haldusreform läbi sundkorras oli mulle jahmatav oma alastuses. Ja sellise ettepanekuga tuli lavale erakond, kes on siiani uhke olnud oma isamaameelsusele!

Kardinaalse haldusreformi ihalejad näevad kohalikus omavalitsuses vaid teenuse pakkujat ja mitte meie demokraatia nurgakivi. Minu meelest on valla- ja linnavolikogud tähtsad just rahvusliku enesevalitsemise esimese trepiastmena, kus iga nelja aasta tagant vahelduvad rahvasaadikud õpivad tunnetama vastutust eesti kultuuri ja keele, hariduskorralduse ja majanduse, oma kodukoha terviklikult arendatava tuleviku eest.

Demokraatia õpitoa seisukohalt seisneb väikeste valdade eelis suurte ees veel selles, et valimistel võimu kokkuostmine on siin peaaegu välistatud. Kalli välireklaami ülesriputamine või oma näopildikese kojusaatmine Ruhnus ja Kihnus, Lavasaares ja Tootsis mõjub pigem eemaletõukavalt kui kutsuvalt. Neis omavalitsustes, kus inimesed üksteist tunnevad, valitakse ju tegude, mitte sõnade järgi...

Haldusreform, mille eesmärgiks on suuremate omavalitsuste tekitamine, viib kohaliku elu otsustusprotsessi inimestest kaugemale. Ja teenib nende poliitiliste ringkondade huve, kellele võimu kokkuostmine rikkalikult rahastatud reklaamikampaania abil on arusaam «moodsast demokraatiast». Kas postkontori, apteegi, bussipeatuse ja kooli järel ka vallamaja sulgemine on ikka kõige õigem regionaalpoliitika?

Ühes asjas on IRLil õigus – vabatahtlikkuse alusel ei tule haldusreformist midagi välja. Ääremaade vaesed vallad on kui vigased pruudid, neid ei taha keegi. Sundkorras liitmise korral aga kukume tagasi aastasse 1950, mil EKP I sekretär Johannes Käbin andis käsu kolhoosid kokku lüüa. Pensionipäevil avameelseks muutunud Käbin pihtis mulle, et tal polnud tollal valikut – iga suurema küla mõõtu kolhoosi tarvis ei jagunud agronoome, zootehnikuid ega ustavaid esimehi.

Tublimad taluperemehed ja kõrgharidusega spetsialistid olid Siberisse küüditatud. Linnast maale saadetud külvivolinikest polnud üldse asja. Moskva aga nõudis liha, piima ja vilja. Kas sundkorras kokkupandud kolhoosid õigustasid end? Muidugi mitte. Tööviljakus ei kasvanud kriipsugi ning normipäeva eest maksti endiselt kopikaid ja näpuotsaga vilja.

Kas oleme taas olukorras, kus parimad pead ja kuldsemad käed on lahkunud? Õnneks küll mitte Siberisse, vaid karjamaalt marjamaale. Ja tagasi karjamaale enam naljalt ei tulda, kui magusam maik suhu saadud.

Kes meist usub, et sundkorras liidetud omavalitsustel on edaspidi iga elaniku kohta rohkem raha, enam läbipaistvust ning vähem sõltuvust erakondi finantseerivatest huvigruppidest? Kust see «rohkem raha» tuleb, kui tulumaks – omavalitsuste peamine tuluallikas – väheneb? Kuidas suureneb otsustusprotsessi läbipaistvus, kui kaob isiklik side rahva ja teda esindava saadiku vahel? Ja kas ikka väheneb sõltuvus erakondade suurrahastajatest, meie demokraatia kirstunaeltest, kes aitavad valimistel võimu kokku osta?

Neile küsimustele ammendavat vastust saamata pole võimalik arutama hakata sundkorras korraldatavat haldusreformi. Ning otsustada ei tohi rahvaga nõu pidamata. Esimene suur nõupidamine võib toimuda juba järgmisel sügisel. Pean silmas kohalikke valimisi. Tahaks näha IRLi ettepanekut erakonna valimisprogrammis selgesõnaliselt lahtikirjutatuna. Et valijad saaksid oma häältega teada anda, kas nad toetavad erakonda, kes meie noorel demokraatial püüab jalgu alt ära lüüa.