Henry A. Kissinger ja George P. Shultz kirjutavad, et läänel on võimalik Venemaaga kokku leppida, kuid kumbki pool peab tundma ja mõistma teineteise ajaloolist tausta ja emotsioone.
Henry A. Kissinger ja George P. Shultz: Washington ja Moskva kriisi vältimise teel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gruusia kriis tuletab meile meelde ajalugu. 1914. aastal suhtusid nii paljud riigid põhimõtteliselt kohaliku tähtsusega probleemi oma halvimatest hirmudest ja tungidest lähtudes, et see sai ülemaailmse tähtsuse ja tõi kaasa Esimese maailmasõja.
Praegu suure sõja ohtu ei valitse. Küll aga valitseb oht, et konflikti, mille juured peituvad Kaukaasia iidsetes kirgedes, käsitletakse suurema konflikti metafoorina, mis ähvardab uue rahvusvahelise korra loomise imperatiivi maailmas, mida iseloomustavad üleilmastumine, tuumarelvastuse levik, rahvuskonfliktid ja tehniline revolutsioon.
Venemaa relvajõudude sissetung riiki, mis alles äsja iseseisvus Nõukogude impeeriumi võimu alt, tekitas enesestmõistetavalt tugevat vastukaja teisteski Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel tekkinud riikides. See tõi kaasa vaenuliku retoorika, vastastikused ähvardused ja kättemaksumeetmed: Ameerika merevägi suundus Mustale merele, Venemaa näitas aga sõjalist ja majanduslikku jõudu Kariibi merel – kõik justkui XIX sajandi jõudude tasakaalu käsiraamatust.
Gruusia kriisi on peetud tõendiks, et Vladimir Putini Venemaa on seadnud strateegiliseks sihiks purustada Euroopa nõukogudejärgne rahvusvaheline korraldus. Selle vastuseks on välja käidud Venemaa isoleerimise strateegia. Ühendriikidel ja Venemaal ei olnud kõrgema taseme kontakte alates augusti algusest kuni äsjase USA riigisekretäri Condoleezza Rice’i ja Venemaa välisministri Sergei Lavrovi kohtumiseni. Valitsusvälisedki kontaktid on pea olematud.
Selline liikumine vastasseisu suunas peab lõppema. Venemaa isoleerimine võib ju sobida ajutise abinõuna, mis näitab meie muret, kuid see ei kõlba pikaajaliseks poliitikaks. Pole mõistlik ega õieti võimalikki isoleerida riiki, mis hõlmab kaheksandiku maakera maismaast, ühendab Euroopat, Aasiat ja Lähis-Ida ning valdab Ühendriikidega võrreldavat tuumarelvade arsenali.
1983. aastal, kui Nõukogude Liit tulistas sihilikult alla Korea lennuki, mis sattus tema õhuruumi, kõlasid üleskutsed katkestada Nõukogude Liiduga kõik sidemed. President Reagan valis teistsuguse kursi. Ühendriigid kutsusid jõuliselt kõiki riike avaldama teravat hukkamõistu ning looma protseduure, et selline asi ei saaks korduda. Samal ajal saatis president Reagan meie relvastuskontrolli läbirääkijad tagasi Genfi ning oma riigisekretäri (selle essee ühe autori George P. Shultzi) Madridi kohtuma Nõukogude Liidu esindajatega juba varem kokku lepitud kõnelustel. Jõud ja diplomaatia käisid käsikäes.
Nagu enamik sõdu, sai ka Gruusia kriis alguse mitmest väärarvestusest. Gruusia juhtkond hindas valesti sõjategevuse ulatust ja Venemaa reaktsiooni tugevust.
Venemaad võis üllatada lääne tugev reaktsioon. Võimalik, et nad ei osanud ette näha, millist mõju võib avaldada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamine riikidele, kus elab samuti geograafiliselt kindlates piirides rahvusvähemusi, või seda, et sellest võib kujuneda pretsedent isegi mõningatele Venemaa enda piirkondadele.
Ei saa lubada, et niisugused väärarvestused mõjutaksid märgatavalt tulevast poliitikat. Ameerikal on sõltumatu Gruusia territoriaalse terviklikkuse nimel palju mängus, kuid Venemaa naabrite terav, vastasseisu rõhutav diplomaatia Venemaa suhtes ei ole kindlasti Ameerika huvides. Venemaa peab omakorda mõistma, et sõjalise jõu kasutamine või sellega ähvardamine tuletab meelde minevikku ja tekitab koostöös just neid takistusi, mille üle ta ise kurdab. Ameerika peab otsustama, kas käsitada Venemaad võimaliku strateegilise partnerina või ohuna, millega tuleb võidelda külma sõja põhimõtetest johtuvalt. See on muidugi selge, et kui Venemaa tõepoolest valib poliitika, mida tema mahategijad talle juba praegu omistavad, peab Ameerika sellele kõigi vahenditega vastu seisma – ja kindlasti ta seda ka teeb. Selle strateegia väljatöötamisel on juhtiv roll kahtlemata isikutel, kel on kogemusi omaaegse külma sõja pidamisega.
Aga nii kaugel asjad veel ei ole. Pole kahtlust, et Venemaa hindab negatiivselt Venemaa ja Nõukogude impeeriumi lagunemist. Aga kui neil on piisavalt realistlikkust – ja meie hinnangul on –, siis nad teavad ka seda, kui ohtlik ja õigupoolest võimatu on Venemaa ajalookulgu tagasi pöörata sõjaliste meetoditega.
Venemaa ajaloos kohtab ohtralt kõikumist Euroopa korralduse piirangute ning ekspansiooniahvatluse vahel, eriti kui tema piiridel Aasias ja Lähis-Idas valitseb strateegiline vaakum. Praegu sellist vaakumit pole. Läänes on väga tuntav NATO strateegiline kohalolek. Idas on pead tõstmas Aasia, mis üha enam muutub maailmasündmuste keskmeks. Lõunas seisab Venemaa oma pikal piiril silmitsi kohati radikaliseerunud islamiga.
Venemaal endal näitavad demograafilised suundumused rahvaarvu kahanemist ning moslemitest elanike osakaalu kasvu, kusjuures viimased ei ole mitmes mõttes riigivõimuga rahul. Venemaa, kelle SKT on vähem kui kuuendik Ameerika omast (ostujõu pariteedi alusel) ning kaitse-eelarve alla kolmandiku Euroopa Liidu ja pelgalt murdosa Ameerika omast, ei suuda kuigi hästi pidada üliriigile kohast võitlust Ameerika ja tema liitlastega. Hoolimata retoorikast, teavad seda ka Venemaa juhid.
Küll on nad, mõnikord üpris kohmakalt, püüdnud olla võrdväärne jõud uues rahvusvahelises korralduses, mitte aga külma sõja kaotaja, kellele dikteeritakse tingimusi. Vahetevahel on nende meetodid olnud päris metsikud. Rahvusvahelise keskkonna psühholoogia mõistmises ei ole Venemaa kunagi olnud kuigi tugev, osaliselt ka seepärast, et Venemaa ja tema naabrite, eriti läänenaabrite, sisemaine areng on ajalooliselt erinenud.
Kuid tõe nimel tuleb tunnistada ka seda, et lääs pole tundnud erilist huvi selle vastu, kuidas näeb maailma Moskva. Võtame kas või NATO arengu. Esimesel viiekümnel aastal pidas NATO ennast kaitsealliansiks. Alustades 1999. aastal omal algatusel sõda Jugoslaaviaga, võttis NATO endale õiguse saavutada kõlbelisi eesmärke sõjategevusega. Essee autorid toetasid toona kindlalt NATO poliitikat. Sõjaga, mille eesmärk oli peatada inimõiguste rikkumine Kosovos serblaste poolt ja mis lõppes osaliselt Venemaa vahendusel, tekkis autonoomne Kosovo, mis formaalselt jäi Serbia koosseisu, aga elas tegelikult Euroopa Liidu järelevalve all. Selle aasta algul see staatus muutus, kui rühm Euroopa riike ja USA otsustasid sisuliselt ühepoolselt kuulutada Kosovo iseseisvaks ilma ÜRO heakskiiduta ja hoolimata Venemaa ägedast vastuseisust.
Kosovo otsus langes ajaliselt peaaegu täpselt kokku teadaandega kava kohta paigutada Poolasse ja Tšehhisse raketitõrjeraketid ning ettepanekuga kutsuda NATOsse Ukraina ja Gruusia. Ei olnud eriti loogiline arvata, et ida ja lääne julgeolekupiiri nihkumine ajaloolises plaanis lühikese ajaga Elbelt tuhat miili itta ning samaaegne NATO eesmärgi muutumine ja kõrgtehnoloogilise relvastuse paigutamine Ida-Euroopasse endiste Nõukogude vasallriikide alale leiaks Venemaal heakskiitu.
2008. aasta aprillis kohtusid Sotšis president Bush ja Putin ning panid üldjoontes paika Venemaa ja Ühendriikide maailmakorra pikaajaliste nõuete rahuldamiseks vajaliku koostöö alused. See hõlmas niisuguseid probleeme nagu tuumarelvastuse leviku tõkestamine, Iraan, energeetika, võimalused vähendada raketitõrjerakettide Ida-Euroopasse paigutamise mõju ning Ameerika ja Venemaa raketitõrjesüsteemide teatava ühitamise võimalus. Nende kahe riigi arsenali kuulub üle 90 protsendi kogu maailma tuumarelvadest. Tuumarelvade leviku tõkestamiseks on nende koostöö lihtsalt hädavajalik.
Sotši dokument on hea alus, millelt edasi minna. On muidugi täiesti selge, et Venemaal ei tohi lasta meie ühiseid huve ära kasutada oma erihuvide rahuldamiseks sõjalise surve ja hirmutamise abil. Need, kes kahtlevad kiiruses, millega üritatakse Gruusiat ja Ukrainat NATOsse saada, ei poolda sugugi Venemaa mõjusfääri Ida-Euroopas.
Me peame Ukrainat Euroopa ülesehituse väga oluliseks osaks ning pooldame kiiret liikumist ELi liikmesuse poole. Me usume, et Ukraina ja Gruusia julgeolek tuleb seada laiemasse konteksti kui NATO lõimitud juht struktuuride mehaaniline edasiviimine mõnesaja kilomeetri kaugusele Moskvast. NATO on juba kokku leppinud Ukraina ja Gruusia põhimõttelise liikmesuse. Selle teostamise edasilükkamine aega, mil järgmine USA administratsioon saab kaaluda oma valikuid, ei ole järeleandmine, vaid vastutustundlik hoolitsus tuleviku eest.
Lõpuks tuleb öelda, et me saame ajada tõhusat välispoliitikat Venemaa suhtes ainult siis, kui võtame jõulisi meetmeid oma kodumaise tugevuse taastamiseks. Meie rahandussüsteem tuleb korda teha – see ei tähenda mitte ainult praeguse kriisi lahendamist, vaid tervet hädavajalike programmide rida. Me sõltume liigselt naftaimpordist, mistõttu oleme näinud maailma ajaloos enneolematult kiiret ja suurt finantside liikumist. Meil on vaja seadusi, mis tagavad meile pikaajalised, kindlad ja kõikehõlmavad vahendid, et praegune olukord ei saaks korduda.
Diplomaatia ilma jõuta on jõuetu. Jõud ilma diplomaatiata toob kaasa ülbuse. Me usume, et Ühendriikide, Euroopa ja Venemaa põhihuvid on praegu – või vähemalt võivad olla – isegi Gruusia kriisist hoolimata ühtsemad kui kunagi varem. Me ei tohi seda võimalust käest lasta.
Henry Kissinger oli riigisekretär USA presidendi Richard Nixoni ajal ja George P. Shultz president Ronald Reagani ajal.
© 2008 TRIBUNE MEDIA SERVICES, INC.