Ott Karulin: üks roll – kulka juhi raskesti täidetav ametikoht (1)

Ott Karulin
, Sirbi peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sander Ilvest

Kulka nõukogule pole viimased kuud just kergete killast olnud: uus juht tuleb valida, aga kuidagi ei suuda otsustada, et milline käilakuju paslik oleks, kirjutab Ott Karulin Sirbis.

Kõrvaltvaatajale on see mõjunud Marguse dilemmana: kas võtta korralik ja harjumuspärane Mari või siis ikkagi keevaline ja isepäine Tiina, keda võidaks ehk süüdistada lausa libahundiks käimises.

Ega kulka juhilt väga palju enamat oodatagi, kui et see rahaasjadel hoolsalt silma peal hoiaks ja et eal ei korduks Avo Viioli kordasaadetu. (Muidugi polnud Viiol mingi Tiina, heal juhul sõltuvuses varas-Mari, kes sobitunuks kenasti 1990ndate tavaga tõlgendada klassikatekste sotsiaalporno võtmes.)

Nii võetigi Viioli järel korda majja looma kapos ja andmekaitse inspektsioonis töötanud Raul Altmäe, kes ka korra majja lõi, hoides aga kogu kümneaastase teenistuse jooksul avalikkuse ees pigem madalat profiili. 2012. aastal võttis Altmäelt teatepulga üle Olavi Laido. Otsust kommenteerinud toonane kultuuriminister ning sellest tulenevalt ka kulka nõukogu esimees Rein Lang arvas, et kultuurkapital ei vaja mitte revolutsioonilist, vaid evolutsioonilist juhtimist (Postimees 9. X 2012), seega ei oodatud Laidoltki enamat hoolas olemisest (tõsi, võidu tõi talle lubadus kaasata kulka eelarvesse rohkem eraraha). Taas läks võit Marile.

Sel suvel tundus aga, et puhumas on uued tuuled. Kulka renomee on ju üsna puhas (vaid Õhtuleht avaldab kord aastas uudisnupu summaga, mis Viiol riigile endiselt võlgu – ja ega see ju oluliselt ka vähene) ja ootus, et kultuuriministeeriumi kõrval olulisim valdkonna rahastaja aktiivsemalt kultuuriteemadel sõna võtaks, neid analüüsiks ja uusi teemasid tõstataks, põhjendatult kõrge. Selgus aga, et need tuuled puhusid ennekõike üksikute arvajate-portreteerijate peakeses, sest esimene konkurss kuulutati läbikukkunuks. Indrek Saar, praegune kultuuriminister ja kulka nõukogu esimees, tõdes tupikusse jooksnud konkursi järel, et «ei õnnestunud leida 100protsendilist ühisosa nõukogu nägemuse ja kandidaatide poolt pakutu vahel«» (BNS 31. VIII). Kui juht sai teisel katsel valitud, täpsustas minister, et päris nõukou suuvoodrit ja käpiknukku nad ei otsinud.

Nõukogu nägemust laiemalt siiski ei tutvustatud, aga järelkonkursi kuulutuse tekst rääkis enda eest: «Oled väga oodatud, kui Sinus on piisavalt … visionääri, kes näeb asju suures pildis ning mõtleb rahvusvahelistes kategooriates. Soovib leida Kultuur­kapitalile uusi funktsioone, mis kogu kultuurimaastikku edasi arendaksid.» Kõlab ju pigem Tiina kui Mari kirjeldusena?

Kui kulka juhiks valitud Kertu Saksas ka on Tiinat, siis tema esimestest sõnavõttudest see veel välja ei tule. Muidugi tuleb Saksaga nõustuda, et kulka nähtavus ja ka renomee võiks alati parem olla (nagu iga asutuse oma). Tema plaan teha enam rahvusvahelist koostööd ja tuua kulkasse eraraha (viimast lubas ju ka Laido) on praegu välja käidud tegevuse täpsema kirjelduseta ning kavaga uurida kulka rolli on nõukogu (ja Laido) juba alustanud.

Aga ärgem nähkem Saksas enneaegu võõraste sulgedega ehitud ja truult peremehe kõrval lonkivat libahunti. Meenutagem parem üht teist Mari, kes tüdrukust Mäe talu peremeheks sai – tõe ja õiguse vaimus või siis hoopiski selle kiuste.

Muide, Urmas Lennuki «Tõe ja õiguse» instseneeringus «Vargamäe varjus» (Albu vald, 2010), kus peategelaseks just seesama Mari (Ülle Lichtfeldti kehastuses), täitis nii Marist maha jäetud Jussi kui ka kangelanna ja Andrese poja Indreku rolli praegune kultuuriminister (ja tegi seda hästi). Neist esimese, vabasurma läinu kohta olen arvustuses öelnud, et ta on «poisikeselikult sirgeselgne, tegutsemistahteline ja ebakindel ühekorraga» ning nentinud, et «Saar mängib Indreku otsekui rahu leidnud Jussiks» (Sirp 27. VIII 2010). Seda, kas kultuuriminister Saar jääb kulka-Marile hämmeldunult järele vaatama, kui viimases siiski Tiina pead tõstab, või saab ta rahulikult samal ajal, kui Kertu Saks kulkas asjatab, n-ö linnas revolutsiooni teha, näitab muidugi aeg. Nagu sedagi, kui suure sinika jätavad uue juhi ihule kulka nõukogu (esimehe) segased sõnumid avalikkusele.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles