Nils Niitra: kulissidetagused niiditõmbajad

Käisin sotside Ivari Padari ja Jaan Sõrra kulul Brüsselis ja ka see on lobism – sotsid lobistasid, et kirjutaksin neist enne valimisi toreda loo. Mina tegin sotside lobistamise tulemusena loo Pekka Pesonenist, kes tõmbab niidikesi Euroopa Komisjonis ja istutab tippametnikele mõtteid pähe nii, et nad ei saa arugi! Veendusin Pesoneni näitel, et meil on Eestis vähe sellise tasemega lobiste, aga neid oleks väga vaja.

Me kõik tegeleme mingil määral lobistamisega – mina näiteks lobistan oma ülemuse juures mõnikord selle nimel, et ta annaks loo lõpetamiseks rohkem aega. Vastavalt võimalusele ta kas allub lobitööle või ei allu.
Aga on ka väga suured lobitööd, mille ulatust me tegelikult ei hoomagi. Põllumajanduspoliitika osas tuleb Brüsselist aina ­uusi algatusi ja hoolimata põllumajanduse staatilisest olemusest on see kõikvõimalike uute direktiivide tõttu üks kõige muutuvamaid valdkondi ELis.

Me elame järjest keerulisemas maailmas ning kuulume igasugustesse huvigruppidesse. Kuna seadused muutuvad iseäranis Euroopa Liidu tasemel järjest keerukamaks, ei ole lihtsal inimesel – kõnealusel juhul siis farmeril – enam võimalik isegi aru saada, milline mäng üle tema pea tegelikult käib. Ja nii ongi vaja moodustada organisatsioone ja maksta liikmemakse selleks, et need organisatsioonid palkaksid inimesi, kes mõistavad, mis tegelikult toimub ja oskaksid meie huvides tegutseda. Nemad ongi lobistid.