Deutsche Welle Vene osakonna juht: ma kardan, et Kreml on kaotanud reaalsustaju (9)

Toomas Randlo
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ingo Mannteufel
Ingo Mannteufel Foto: Mihkel Maripuu

Deutsche Welle Euroopa ja Vene osakonna juht Ingo Mannteufel rääkis intervjuus, et peab ohtlikuks, kui Kreml jääb oma propagandat uskuma ja neil tekib väärastunud arusaam reaalsusest.

Deutsche Welle uudised jõuavad umbes saja miljoni elanikuni maailmas. Kui keeruline on teil Venemaal tegutseda ja konkureerida võimsa Kremli rahastatud meediaga?

Ingo Mannteufel: Te alustate kohe meile (Deutsche Wellele – T. R.) kõige olulisema küsimusega, aga sellele pole lihtsat vastust. Keegi ei suuda suurte Vene telekanalitega konkureerida. Neil on väga suured vaatajaarvud ja nad on Venemaa meediamaastiku raskekaallased.

Selliste meediaväljaannetega pole võimalik konkureerida. Aga arvan, et me ei peagi nendega konkureerima. Tahame pakkuda Venemaa ja Ukraina lugejatele usaldusväärset alternatiivi ning teeme seda internetis, sest seda on palju keerulisem kontrollida või tsenseerida. Hiina või Iraaniga võrreldes on olukord Venemaal parem ja lugejad pääsevad meie veebilehele ligi.

Kas Kremlilt on tulnud osutusi, et nad tahaksid Deutsche Wellet tsenseerida?

Keeruline küsimus, sest Venemaal pole internetis Hiina või Iraaniga võrreldavat tsensuuri. Seega, kui nendega võrrelda, on vastus ei. Aga kui rääkida üldiselt viimastest aastatest ja koostööst, siis on mitu partnerluslepet lõppenud. Kümme aastat tagasi oli koostööpartnereid kergem leida.

Kas viimase viie aasta jooksul on Deutsche Welle lugejaskond Venemaal  kasvanud või kahanenud?

Kasvanud loomulikult. 2014 oli aasta, mil lugejate arv kasvas märkimisväärselt Ukraina sündmuste tõttu. 

Kas mõtlete Venemaa lugejaid või Ukraina omi?

Mõlemaid, aga Venemaa inimesed moodustavad meie venekeelse lehe lugejatest kõige suurema osa, teisel kohal on ukrainlased ja kolmandal valgevenelased. Pärast 2014. aastat lugejate arv pisut kahanes, kuid on ikkagi suurem kui enne Ukraina kriisi.

Deutsche Wellele on väga oluline, et vene keelt kõnelevad inimesed tulevad meie lehele ja teevad seda kasvõi selleks, et kontrollida, kas mujalt allikast kuuldud info vastab tõele.

Inimesed vaatavad televiisorist Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet. Foto: Scanpix
Inimesed vaatavad televiisorist Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet. Foto: Scanpix Foto: ALEXANDER NEMENOV/AFP

Räägime nüüd lääne ja Venemaa infosõjast. Tundub, et Venemaa on Ukraina kriisi algusest alates selles eriti aktiivseks muutunud, kuid millal muutus Venemaa teie hinnangul selles eriti agressiivseks?

Esmalt tahaksin selgitada termineid, mida kasutame. Ajakirjanikena peame kajastama seda, mida inimesed «infosõjaks» nimetavad, kuid me ei peaks endid nägema osalemas «infosõjas».

Sest tegelikult on vastasseis info ja desinformatsiooni vahel?

Täpselt! Me oleme ajakirjanikud, me pole infosõdalased, me ei tee sama, mida nemad. Eestis oli minu loengute üks põhisõnum ka see, kuidas võidelda propagandaga nii, et ei hakkaks ise tegema vastupropagandat. Mõistan, miks seda nimetatakse «infosõjaks», kuid rõhutan, et me pole infosõdalased, vaid ajakirjanikud, kes tahavad probleemi ajakirjanduslikult lahendada.

Sõna «propaganda» kasutatakse tihti kirjeldamaks asju, mis ei meeldi. Ma arvan, et termin «propaganda» on seetõttu devalveerunud. Eelistan öelda «desinformatsioon», sest see näitab, et tegu on infoga, mis üritab anda väära pildi reaalsusest ning seda tehakse meelega.

Sõnastan siis oma eelmise küsimuse ümber: millal hakkas Venemaa teie hinnangul agressiivsemalt desinformatsiooni levitama?

2007. aastal pärast Eesti pronkssõduri intsidenti kasutas Venemaa desinformatsiooni levitamist minu meelest esimest korda rahvusvahelisel tasandil.

Me hakkasime seda strateegiat paremini mõistma Ukraina kriisi ajal. Kui Ukrainas Maidanil algasid protestid, maalis Venemaa meedia väära pildi sellest, mis Kiievis toimus.

Arvan, et selle alguse kohta saavad kõige parema vastuse anda tulevikus ajaloolased. Aga toon siiski välja mõne tähelepaneku. Desinformatsiooni kasutati Venemaal juba varem. Näiteks kümme aastat tagasi kasutati seda peamiselt kodupubliku peal ja räägiti, et Venemaal on kõik hästi ja läänes on palju probleeme.

2007. aastal pärast Eesti pronkssõduri intsidenti kasutas Venemaa seda minu meelest esimest korda rahvusvahelisel tasandil. Sel ajal oleks inimesed võinud aru saada tekkivast probleemist. Aasta hiljem kasutati samasugust taktikat Gruusia sõjas. Hiljem on nad oma oskusi lihvinud ja nüüd näeme tulemust.

Seega mõistis lääs Venemaa desinformatsiooni levitamise ohtu liiga hilja?

Jah, kindlasti. See on tingitud Euroopa või Saksamaa Venemaa-poliitikast, mis põhines illusioonidel seal toimuvast. Saksa poliitikud otsisid normaalset partnerlust Venemaaga ega uurinud, mis seal tegelikult toimub. Mäletame ju Anna Politkovskaja tapmist 2006. aastal ja Hodorkovski juhtumit. 

Keegi ei tahtnud siis ega taha ka praegu lääne ja Venemaa vastasseisu. Euroopa ja eriti Saksa poliitikud arvasid, et oleme õigel teel ning pole mõtet sellist vastasseisu taastekitada. 2013 ja 2014 tehti Kremli süsteemi kohta endale veel illusioone ning seetõttu Vene desinformatsioonikampaaniaid ei mõistetud ega peetud probleemiks.

Nüüd on see Saksamaal muutunud, osalt jaanuaris aset leidnud «Lisa juhtumi» tõttu, mille puhul Venemaa meedia väitis, et vene päritolu saksa tüdrukut väidetavalt vägistati. See lugu oli täielik vale. Saksamaal arutatakse meedias nüüd rohkem, kuidas Venemaa levitab desinformatsiooni ja kuidas sellele vastu astuda. Probleemi teadvustatakse rohkem, aga ühtset lahendust sellele ei ole. Ei saagi olla üht hõbekuuli, mis lahendaks kõik.

Kreml. Foto: Scanpix
Kreml. Foto: Scanpix Foto: Evgenya Novozhenina/RIA Novosti

Nagu ütlesite, pole konkreetset lahendust, aga mis võiks olla kõige efektiivsem moodus Kremli desinformatsiooni vastu astuda?

Tuleb mõista, kes on selle sihtrühm. Euroopas peame kaitsma oma demokraatlikke väärtusi ja selgitama, kuidas desinformatsioon toimib. Inimesi tuleb sel teemal harida.

Venemaal levitatakse praegu desinformatsiooni väga osavasti. Milline võiks teie hinnangul olla nende järgmine samm? Kas nad suudavad neid samme veel rohkem ja kaugemale teha?

Ma ei tea. Ma ei taha üldse hakata pakkuma, mida nad võiksid veel hullemini teha. Kuna see intervjuu avaldatakse, siis ma ei taha neile anda ideid, mida võiksin õudusunenägudes näha.

Juhiksin aga tähelepanu ühele teisele aspektile. Praegu on väga ohtlik see, et nad hakkavad ise oma propagandat uskuma. Kreml võib langeda oma desinformatsiooni ohvriks. Neil võib tekkida irratsionaalne reaktsioon oma väärastunud reaalsusest. Ma kardan, et inimesed on Kremlis kaotanud reaalsustaju.

Millist reaktsiooni peate silmas?

See võib viia valede või ohtlike otsusteni nii rahvusvahelisel kui ka riigisisesel tasandil. Kuigi meile võib jääda mulje, et Kreml on tugev, tehakse ka seal vigu. Näiteks kui nad alustasid Euroopa toodetele embargot, siis näitasid teles, kuidas põletatakse toiduaineid. Nad tahtsid näidata, et on nii tugevad, et võivad Euroopa tooteid lihtsalt põletada. Sellele järgnesid protestid Venemaal. Venelased ütlesid, et nad on näljased, hinnad on kõrged ja miks põletatakse toitu nii avalikult. Pärast seda ei näidatud põletamist teles, kuid nad ilmselt jätkasid seda. Nagu näha, usuvad nad oma propagandat ning arvavad, et inimesed kuulavad ja järgivad. See pole aga tõsi.

Me ei peaks pidama venelasi selle süsteemi ohvriks. Nad on ka targad ja mõtlevad selle üle, mida nad televiisorist näevad. On ohtlik, kui keegi arvab, et suudab pikka aega inimesi kontrollida. Ühel hetkel desinformatsiooni süsteem enam ei tööta ja me ei tea, kuidas nad (Kreml – T. R.) oma väärastunud reaalsuses sellele reageerivad. Neil on vaja kedagi, kes neile tõtt räägiks.


Ingo Mannteufel käis eelmisel nädalal Eestis ja pidas avalikud loengud Tallinna ja Tartu Ülikoolis.

Deutsche Welle on Saksamaa avalik-õiguslik välisringlevi, mis asutati 1953. aastal.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles