Juhtkiri: stagnatsioon Eesti poliitikas (5)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toompea
Toompea Foto: Erakogu

Eile avaldati TNS Emori koostatud uuringu tulemused erakondade toetuse kohta. Erakondade pingereas on kaks esimest omavahel kohad vahetanud: septembriga võrreldes tegi Keskerakond läbi tõusu ja tõukas Reformierakonna, kelle toetus jäi samaks, teiseks. Põhimõtteliselt ei paista Eesti elanike poliitilisi eelistusi kõigutavat ei see, et mõlemad erakonnad on juba pikemalt oma eksisteerimisaja sügavaimas kriisis, ega see, et vaid oma sisemiste probleemidega tegelevad erakonnad jäävad oma olulise funktsiooni, tulevikuvisiooni formuleerimisega selgelt hätta.

Teisisõnu, Eesti poliitilisel eliidil on ideed otsa lõppenud. Kui heita kõrvale julgeolekut puudutav, siis pole ideid, kuidas elavdada majandust või leida leevendust lähimatel kümnenditel end järjest valusamalt tunda andvatele demograafiaprobleemidele.

Keskerakonda ning Reformierakonda võib Eesti poliitikas pidada puutumatuks, kuna nende reitinguid ei näi miski kõigutavat. Nõukogude ajal levis nali, et Lenin tõestas, et riiki võib juhtida köögitüdruk, Hruštšov omakorda, et riiki võib juhtida iga loll ning Brežnev, et riiki võib ka üldse mitte juhtida. See anekdoot meenub ka seoses Eesti poliitikaga, kuna valitsust ja erakonda juhtides on Taavi Rõivas näidanud, et saab edukalt ka ilma juhtimata.

Keskerakonnas üritatakse kõrvale tõugata Edgar Savisaart, kes on selle oma näo järgi loonud, distantseerumata seejuures moraalsetest küsitavustest, mis on selle erakonna tegevusega seoses viimastel kümnenditel teravalt tõusnud. Põhimõtteliselt üritavad end «valgete jõududena» esitlejad kandideerida ilma vastuargumentideta, tekitades küsimuse, mille poolest nad siis neist, kellele vastanduma peaksid, eristuvad.

Põhimõtteliselt on Eesti poliitika langenud stagnatsiooni, kus praegused poliitilised jõud on huvitatud status quo säilitamisest. Olukord on selline, et erakonnapoliitika ja seda saatev väike kukepoks on kõrvale tõrjunud maailmavaatepoliitika ning viimase aluseks olevad selged seisukohavõtud.

Erakonnad, mis tegelevad vaid oma siseprobleemidega, ei tohiks valijale kuigi atraktiivsed olla. Samuti nagu erakonnad, mis ei suuda neile alternatiive pakkuda. Näiteks SDE, mis võiks teoreetiliselt olla tõsiselt võetav alternatiiv, kuid mis reaalsuses ei suuda pakkuda muudatusi ega välja mängida oma maailmavaatelist nägu, ega ka skandaalivaba Vabaerakond, mille liikmedki ei suuda omavahel olulises kokku leppida. Hoolimata harvadest mõne isikuga seotud sähvatustest, on pildilt kadunud IRL.

Alternatiiviks ei kujune ka EKRE. Euroopas on immigratsioonivastased erakonnad saanud valimistel kuni 20 protsenti häältest, kuid vaid immigratsiooniteemale on Eestis erakonda raske ehitada, sest Eesti, kus näiteks sissetulekud jäävad Saksamaale või Rootsile kolmekordselt alla, pole migrantide hulgas ihaldusväärne sihtkoht ei praegu ega ka lähemas tulevikus.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles