Juhtkiri: vajame jõulist ja tarka sündimuspoliitikat (5)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jooksev beebi
Jooksev beebi Foto: SCANPIX

Pole mingit kahtlust, et nädalatest ja kuudest vähegi pikemas plaanis on üks Eesti võtmeküsimusi rahvastiku kasvule pööramine. Iga hea uudis on ses vallas kindlasti rõõmustav, ent need ei peaks tekitama ekslikku rahulolutunnet või õigustust poliitikas käed rüppe lasta.

Eesti riik peab selgelt võtma sihi, et sündimuse tõstmine vähemalt taastetasemele on keskne eesmärk. Lisaks tuleb erakordset nutikust üles näidata immigratsioonipoliitikas.

Küsimus pole kaugeltki üksnes selles, milline on pension näiteks aastal 2040. Näeme väga erinevates valdkondades ja süsteemides pingeid, mida rahvastiku vananemine ja vähenemine tekitavad. Paljugi vaidlustest näiteks meditsiinisüsteemi või kasvõi politsei ning päästeameti üle juhivad ühe põhiteguri juurde – demograafilised muutused. Majandust loovad inimesed ja tööealise rahvastiku vähenemine on kahtlemata pidur.

Pikas plaanis on veel tähtsam kultuuriliste väärtuste loomine. Ka siin loeb turu suurus. Paljutki moodsale ja tuleviku kultuurile omast on keerulisem ja kallim luua väikesel ja kahaneval turul. Olgu käepäraseks näiteks keeletehnoloogia – mis keeles oleme sunnitud nüüd ja tulevikus masinatega suhtlema –, milles üks praktilise tähendusega piir on miljon selle keele kõnelejat. Suure hulga valdkondade kohta ei oska me aga öelda, millisest rahvaarvu piirist õigupoolest tõsised probleemid algavad ja hakkab kummitama allakäiguoht.

Sel esmaspäeval kirjutas kolme lapse ema Lea Danilson-Järg Postimehes, et sündimuse kasvuks on vaja ületada «kahe lapse barjäär» (PM 17.10). Arutelu ei peaks käima Eesti avalikkuses juba harjumuspäraseks saanud skeemi järgi: iga demograafiat puudutav avaldus saab vihase vastulöögi. Võtkem mõistuspäraseks eelduseks, et mitte keegi ei saa demokraatlikus riigis mitte kedagi sundida lapsi saama.

Jutt saab käia perede toetamisest selleks, et esimese ja teise toreda ning armastatud lapse kõrvale sünniks veel üks vahva pesamuna ning kui armastust ja jõudu jätkub, siis veel järgmisedki õed-vennad. Poliitikutel peab jaguma julgust teha veel jõulisemaid ja süsteemsemaid, targalt sihitud samme, kui nüüd ette võetud universaalse lastetoetuse tõstmine. Praegu pole aeg näppe keerutada ja otsuseid argade, iseendale valetajate kombel üha edasi lükata.

Samamoodi ei tohiks lasta üksikutel negatiivsetel uudistel tekitada meeleolu, et midagi ei saagi või pole mõtet teha. Näiteks leiate tänasest lehest põhjaliku ülevaate vanemahüvitise ehk nn emapalgaga seotud pettustest. Loomulikult on säärased juhtumid vihastavad. Samas on pettused seotud väga tillukese osaga kõigist peredest, keda Eesti vanemahüvitise süsteem nende elu ühel ilusaimal, ent samas majanduslikult haavatavaimal perioodil toetab.  

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles