Mariann Raisma: elamusi täis ERM

Eesti Rahva Muuseum tervitas esimesi külastajaid. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli muuseumi direktriss Mariann Raisma kirjutab oma muljetest vastavatud Eesti Rahva Muuseumist.
 

kskõik kui palju artikleid ERMist ka ei kirjutata, kõige olulisem on muuseum ikka ise üle kaeda. Aastatepikkuse töö maht on olnud aukartustäratav ja tulemus seda väärt. Näha saab kahte mastaapset püsinäitust: esimesel korrusel «Kohtumised», mis koosneb erinevatest väiksematest näituseosadest, ning keldrikorrusel soome-ugri rahvaid tutvustav «Uurali kaja». ERMi ekspositsioon erineb eelmisest põhimõtteliselt – esiplaanil on argikultuur ja tavaliste inimeste lood. Just 20. sajandi argikultuuriga on ERMis viimastel kümnenditel kõige enam tegeletud.

ERMi ambitsioon on eksponeerida ennast kui rahvusmuuseumi. Rahvusmuuseum on muuseumi tüüp, mille kuldaeg jääb 19. sajandisse, aega, kui rahvuste ärkamise ja rahvusriikide loomise tuules oli tarvis ka nende identiteeti tugevdavaid suurmuuseume. Selliste muuseumide kollektsioonid hõlmasid nii kunsti kui arheoloogiat, relvi kui kohalikku etnograafiat.

Tänase ERMi kontekstis tuleb aga eristada näitust ja muuseumi. ERMi enda kogud katavad näitusel etnoloogilise ja argikultuuri osa, kõikide teiste teemade materjalid on aga laenatud erinevatest Eesti muuseumidest ning teistest asutustest. Multidistsiplinaarsus oli üks märksõnu, mida kuraatorid ekspositsiooni tehes rõhutasid. Ja eks seda nii suur hoone nõuabki – püstitada suuri küsimusi, tuua kokku eri teemad ja kogud ning pakkuda dialoogivõimalust.

Mis on muuseumis moes?

Nüüdisaegse muuseumi olulisimateks märksõnadeks võib pidada sotsiaalsust ja külastajakesksust. See väljendub näituste teemapüstituses, nende ülesehituses, lahendustes, tekstides. Hoolikalt on läbi kaalutud, kellele muuseumi tehakse ning mida sihtgrupid sealt ootavad. Võimaldatakse kaasatust, osalust ja interaktsiooni.

Käsiteldavad teemad puudatavad külastajat ja tekitavad emotsionaalse seose. Muuseum, mis kuni 20. sajandi teise pooleni oli selgeid sõnumeid edastav «väärtuste pühamu», on tänapäeval «atraktiivne infokeskus» ehk koht, kus ei pakuta ühte tõde, vaid mitmetasandilist infot, eri vaatenurki, mille põhjal võib inimene ise enda tõeni jõuda. ERM on moodne muuseum – suurt osa ülalmainitud lähenemistest näeb ka ERMi uues ekspositsioonis.

Kuraatorite eesmärk ongi olnud suhtlev ja ärakuulav muuseum ning eemaldumine autoripositsioonist. Kui seda eelnevalt teada, märkab sellist lähenemist tõesti mitmel pool, ent huvitav oleks kuulda, kui paljud külastajad uuest ja seejuures päris keerulisest kontseptsioonist ainult näitust jälgides aru saavad?