Meelis Kiili: vastane tahab meid suruda «halli sõtta» (17)

, brigaadikindral, Kaitseliidu ülem
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili
Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

«Strateegia ilma taktikata on aeglaseim tee võiduni, taktika ilma strateegiata on müra enne lüüasaamist.»

Sun Zi 

Elu Euroopa ja Venemaa kokkupuutejoonel seab paratamatult tingimused, mis kujundavad Eesti julgeolekukeskkonda. Pärast oktoobrirevolutsiooni on eespool mainitud kultuuriruumid oluliselt üksteisest eemaldunud ning baseeruvad, vastavalt Samuel Huntingtoni raamatus «Tsivilisatsioonide kokkupõrge» kirjeldatule, erinevatel väärtustel.

Aleksei Tolstoi on öelnud, et Venemaal on kaks erinevat palet – Vana-Vene ehk Kiievi-Venemaa, mis vaieldamatult omab kokkupuudet, ühisosa ja positiivset mõju Euroopale, ning tume bütsantslik moskoviitlik Venemaa oma brutaalse ja vastanduva käitumisega. Kahjuks tuleb nentida, et Venemaa praegune poliitika on just see viimane, bütsantslikult agressiivne, rahvusvahelisi õigusnorme ja tavasid eirava suunitlusega ehk täiesti erinev meie euroopalikust ühiskonnamudelist. See paraku seab meid olukorda, kus tahes-tahtmata esineb olulisi erimeelsusi ja huvide konflikte.

Venemaa juhtkond, sealhulgas Putin, Lavrov ja teised võimukandjad, on oma sõnavõttudes rõhutanud, et Läänemere-äärsed riigid on nende huvisfääris. Meie huvides oleks jällegi, et neil ei oleks selliseid huve, mis ohustavad meie põhiseadusega ja rahvusvahelise õigusega kehtestatud riiklikke põhimõtteid ja suveräniteeti. Pärast 2008. aasta agressiooni iseseisva Gruusia riigi vastu ja Krimmi anneksiooni 2014. aastal on maailma üldsus silmitsi Venemaa võimukandjate valmidusega kasutada sõjalist jõudu, ja teha seda valimatult ja halastamatult mitte ainult oma naaber-, vaid ka vahetut maismaa- või merepiiri mitte omavates riikides. Seega oleme silmitsi faktiga, et tegemist on huvide konfliktiga, mille liikumapanevaks jõuks on Venemaa praeguse juhtkonna madalad revanšistlikud ning võimu ihaldamise ajendid.

Võib eeldada, et edu saavutamiseks soovib vastane suruda meid «halli sõja» ehk tema kontrollitava ebastabiilsuse tsooni, mis kurnaks ühiskonda ja nõrgestaks liitlassuhteid.

Juba paar tuhat aastat tagasi sõnastas kuulus Hiina väepealik ja sõjandusfilosoof Sun Zi oma kuulsa mõttekillu: «Tunne iseennast ja tunne oma vastast, siis sajas lahingus sind ei lööda.» Seega, et kujundada oma iseolemise strateegiat, on esmatähtis jõuda selgusele nii Venemaa kui ka iseenda tugevustes ja nõrkustes, mõista globaalseid trende ja kaaluda riske ning leida meetodid nende vähendamiseks.

Riskide määratlemisse tuleb suhtuda ettevaatlikult ja vältida illusiooni, et neid võib kontrollida raamatupidamislikult, täites mehaaniliselt ressursitabeleid, hoides aktiva ja passiva tasakaalus ning nimetades ressursitabeleid strateegiateks ja doktriinideks. Selleks et saavutada töötavaid ja edasiviivaid lahendeid, on vaja arvestada inimfaktorist tuleneva määramatusega. Ameerika majandusteadlane Frank Knight on selgitanud erinevust riski ja määramatuse vahel järgmiselt: risk esindab ilminguid, mida saab piiritleda matemaatilise tõenäosusega, määramatus viitab situatsioonidele, mida rangelt piiritleda ei saa. Sama mõttelaadi on esindanud Donald Rumsfeld oma kuulsa ja palju muigeid esile kutsunud sõnapaariga «tundmatud-tundmatud», millega ta tähistas asju ja asjaolusid, mida me ei tea ning mille mitteteadmisest me ei ole isegi teadlikud. Erinevate riske ja ohtusid kujundavate elementide koosmõju ja süvaanalüüsi teostamiseks peame endalt pidevalt küsima küsimusi nagu: kas me teame kõike, mida vaja? Kas anname endale selgelt aru oma teadmiste ulatusest ja suudame selgelt nimetada asju ja fakte, mida me ei tea? Kas oleme teadlikud kõigist muutustest ja nende tähendusest?

Selliste küsimuste esitamine, eriti strateegiliste otsustajate tasandil on eluliselt tähtis. Vastasel juhul on oht jääda mugavustsooni ning tegeleda väljakujunenud olukorra, mis teatud riigi arenguperioodil oli optimaalseim, lihvimisega, selle asemel et luua paindlik ja jõuline strateegia, mis toetab kiirete ja õigeaegsete riigi eksistentsi ja heaolu tagavate otsuste langetamist ning tagab riigi edukuse pidevalt muutuvas maailmas.

Pöördudes tagasi huvide konflikti ja Eesti julgeoleku tagamise juurde, peame esitama eeltoodud küsimusi nii Venemaa kui ka enda kohta. 2015. aasta suvel Paides toimunud arvamusfestivalil ütles Kadri Liik, et Venemaad ei saa muuta väljastpoolt, kõik muutused – nii positiivsed kui ka negatiivsed – on selle suure riigi sisemiste protsesside tulemus. Seega me ei saa neid muuta, kuid enese kujundamine moel, mis tagab meie tugevuste võimendamist ja nõrkuste vähendamist, on võimalik.

Venemaa juhtkond ei ole oma seisukohtadest ja ambitsioonidest erilist saladust teinud. Näiteks andis president Putin juba 2005. aasta Müncheni konverentsil mõista, et peab Krimmi Venemaale kuuluvaks. See on tõsiasi, mida paljud eelistasid ignoreerida, ja neile tuli Krimmi anneksioon ja sõjategevus Ida-Ukrainas ebameeldiva üllatusena.

Teisest küljest kasutab Venemaa aga ebamäärasuse võimendamist ja pettetegevust oma plaanide elluviimisel. Loogika on lihtne: määramatus loob ebakindlust, ebakindlus toodab hirmu. Hirm omakorda pärsib ratsionaalset mõtlemist. Siis hakkab Venemaa tunduma hiiglasliku ja pidurdamatu jõuna.

Kogu uuesti alanud vastasseisu jooksul lääneriikidega on Venemaa juhtkond tegelenud strateegilise tasandi pettemanöövritega. Isegi vääramatu tõestusmaterjali olemasolul vaatab Venemaa president lääneriikide juhtidele silma ja väidab – pole teinud, ei osale, ei pommita tsiviilobjekte jne. Loomulikult tekitab see esialgu segadust ja suurendab määramatust, kuid see tuleb tema isikliku usaldusväärsuse arvelt, ja mida aeg edasi, seda selgemalt joonistuvad välja Venemaa tegevusmustrid, mida ei saa sõnadega varjata, kuid millele reageerimist Vene juhtkonna lausvaled ja vassimised võivad aeglustada.

Vaadates Venemaa poliitilise eliidi ambitsioone strateegia kolmainsuse võtmes – eesmärgid, vahendid ja meetodid –, peab nentima, et need kolm sammast on tasakaalust väljas. Moskva tegevuse kaugemaid eesmärke ja üldsuundi, mis jäävad ajaliselt väljapoole Vene julgeolekustrateegiat ja sõjalist doktriini, võib välja lugeda akadeemik Aleksandr Dugini 19. sajandi vaimus sepitsetud teosest «Venemaa geopoliitika alused» ja raamatutest «Venemaa projekt». Nende teoste ja Venemaa reaalajas areneva agressiivse geopoliitilise tegevuse põhjal joonistub välja ambitsioon taastada Venemaa juhtroll globaalsel areenil.

Selle keerulise ja endas lääneriikidega sõjalise vastandumise ohtu sisaldava eesmärgi saavutamise peavad tagama Venemaa ressursid. Üldine pilguheit Venemaale näitab: see riik katab 12 protsenti kogu maismaast, seal elab kaks protsenti kogu maailma rahvastikust, kes toodab umbes kaks protsenti kogu maailma SKTst, kuid kellel on umbes 1700 strateegilist tuumapead. Kui viimast mitte arvestada, siis on selge, et eesmärgi saavutamise ja vahendite proportsioon ei ole tasakaalus, eriti kui arvestada, et lääneriikide panus maailma SKT osas on ligikaudu 50 protsenti. Seega töötati välja hübriidsõja kontseptsioon, mis tehnilisest seisukohast, jättes kõrvale eetilised ja moraalsed aspektid, väärib tunnustust. Selle olemust kirjeldas kõige paremini Vene kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov: «Tänapäeva konflikti eesmärgid saavutatakse poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike ja muude mittesõjaliste vahendite kombineerimisel sõjalise riigivõimu teostamise vahendiga. Mittesõjalised vahendid on osutunud paljudel juhtudel oluliselt efektiivsemaks kui sõjaline jõud ja proportsioon sõjalise- ning mittesõjalise jõu osas on osutunud 1:4-le.» Kaasaegse konflikti põhieesmärgina nimetas kindral Gerassimov rünnatava riigi suveräänsuse piiramist (poliitika kontrollimist) riiki okupeerimata ja vallutamata.

Pilguheit Venemaa pikaajalistele sihtidele, eelistatud tegevusmeetoditele ja kasutada olevatele ressurssidele näitab üldjoontes, mis ja kuidas võib juhtuda, ning loob eeldused meiepoolse tegevuskava ja sammude määratlemiseks. Lisaks tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et Venemaa otsuste langetamise mehhanism on väga presidendikeskne ning sündmused võivad seetõttu hakata arenema väga kiiresti.

Riskide määratlemisse tuleb suhtuda ettevaatlikult ja vältida illusiooni, et neid võib kontrollida raamatupidamislikult, täites mehaaniliselt ressursitabeleid, hoides aktiva ja passiva tasakaalus ning nimetades ressursitabeleid strateegiateks ja doktriinideks.

Demokraatlikes ühiskondades aga nõuab jõudude mobiliseerimine ja välisele survele vastu astumine sageli konsensuse saavutamist eri tasanditel. Lähtudes kindral Gerassimovi mõttekäigust, on selge, et survestatavates riikides ja ühiskondades püütakse suunata ühiskondlikke protsesse Moskvat huvitavas suunas. Võib olla kindel, et ühiskondlik turbulents on Venemaa ründeobjekt – olgu see Eestis, Saksamaal või Ameerika Ühendriikides. Igas ühiskonnas esineb arvamuste erinevusi, erimeelsusi ja vastuolusid. Need võivad olla majanduslikud, sotsiaalsed, ideoloogilised jne. Vabades demokraatlikes ühiskondades on erinevuste väljendamine iseenesestmõistetav kodanikuvabadus. Näiteks ei pea keegi seda ebanormaalseks, kui põllumehed tulevad Toompeale oma õiguste eest kõnelema. Kuid võib olla kindel, et erimeelsused pakuvad ründevõimalusi, kui puuduvad tahe, tarkus ja oskused probleemidega tegeleda.

Et ellu viia Sun Zi õpetuse teist osa ja tunda ennast, on samuti mõistlik kasutada eesmärkide, ressursside ja sobivate tegevusmeetodite hindamist. Meie eesmärk iseenesest on lihtne – tagada põhiseaduslik kord, inimeste heaolu ja turvatunne. Väikeriigi peamine ressurss on alati inimesed ja need väärtused, mida nad endas kannavad ja loovad. Teiste ressursside osas peab väikeriik olema leidlik ja innovatiivne ning käituma vastavalt Winston Churchilli ühel Briti kabineti istungil antud soovitusele: «Härrased, raha on otsas, on aeg hakata mõtlema.» Väikeriikidel ei ole kunagi piisavalt vahendeid, et mitte mõelda. Elu ELi ja NATO idapiiril seab omad tingimused ning iseolemise õiguse eest tuleb pidevalt seista.

Kunagi kaua aega tagasi saatis Aleksander Suure isa kuningas Philippos II spartalastele sõnumi: «Soovitan teil kohe alluda, sest kui ma teid ründan, siis hävitan teie farmid, surman inimesed ja pühin maa pealt teie linna.» Spartalaste vastus oli: «Kui.» Kuningas Philippos ei rünnanud kunagi Spartat. Seda «kui»-d tuleb ka meil olla valmis ikka ja jälle ütlema ja seda väga tõsiselt mõtlema.

Et seda usutaks, vajame ühiskonnaülest sünergiat ja selget poliitilist tahet, mida väljendatakse poliitilise juhisega riigikaitse arendamiseks ja valitud julgeolekusuuna elluviimiseks, ning riiklikku strateegiat. Strateegia võimaldab rakendada väikeriigile vajalikku üksteisest sõltuvuse ja ametkondade- ja ühiskonnaülese koostegevuse paradigmat. See võimaldab võimendada riigisisest ja kaasata liitlaste ressurssi. Hübriidkonflikti ohjamiseks on parim meetod riigikaitse lai käsitlus, mis on ka Eesti julgeolekupoliitika alus. Professionaalsust ja sügavat üksteisemõistmist tugevdaval juhtimisel rajanev kollektiivne pingutus on väikeriigi võimalus saavutada suurem tegutsemisvõime, kui seda eeldab ressursside ja ametkondade võimete aritmeetiline summa.

Võib eeldada, et edu saavutamiseks soovib vastane suruda meid «halli sõja» ehk tema kontrollitava ebastabiilsuse tsooni, mis kurnaks ühiskonda ja nõrgestaks liitlassuhteid. Liikumine kuuma sõja faasi ei ole tõenäoliselt eelistatud, sest võimalused saavutada eduks vajalik jõudude ülekaal on NATO, ELi ja meie riigisisese julgeolekualase jõulise tegutsemise tõttu oluliselt vähenenud ning väheneb veelgi. See võib kõlada ka vastuoluliselt, kuid kuum sõda vähendab määramatust, ja võttes arvesse vastase piiratud ressurssi, vähendab vastase olukorraga manipuleerimise võimalusi, sest jõud- jõu vastu olukorras on ta selgelt nõrgem pool.

Oma samme peame kavandama nii, et tagame tasakaalus ühiskonna, ja mitte võimaldama luua erimeelsuste võimendumist tasemeni, mis ületab hallatavuse ja demokraatlikule riigile mitteaktsepteeritavat künnist. Selleks on vaja tagada tugev majandus, sotsiaalne kindlus, jõulised kogukonnad ja ühiskonna sidusus, mis eeldab üksteisest sõltuvuse mõtteparadigma omaksvõtmist ning inimeste heaolule suunatud ametkondadeülest tegutsemist. Teine võimalus on vastase tegutsemisvõimaluste akna ja sellega seoses revanšismi kiusatuse vähendamine, suunates piisavalt ressurssi nii sise- kui välisjulgeoleku tagamiseks.

Globaalne julgeolekuolukord, kus uuel reaalsusel rajanev reeglistik alles tekib, on nagu kolmemõõtmeline malelaud, kus, hoolimata sellest, et kõik käigud tehakse vastasmängija silme all, võivad võimalike käikude valikusuurus ja nende kombinatsioonid ikkagi üllatusi valmistada; isegi kui vastasmängija aimab, mis on tulemas, ei suuda ta sageli enam midagi ette võtta. Oskus vastata igale vastase käigule kahe-kolme oma käiguga või suurendada oma malendite arvu, on märkimisväärne eelis. Selle eelise saavutamiseks, on oluline tunda ennast, oma nõrkusi ja tugevusi, et hoida initsiatiivi ja kaitsta riiklikke huve. On selge, et vajame läbimõeldud ja kõikehõlmavat strateegiat, mis võimaldab konsolideerida vahendeid, kaasata intellektuaalset potentsiaali, reageerida õigesti ja piisavalt määramatusest tulenevatele üllatustele (aga need on vältimatud) ja vastata jõuliselt julgeolekuolukorra muutustele. Sünergiline tegutsemine ja jõudude ühendamine võimaldab haarata ja hoida initsiatiivi ning tagada just meie huvide kaitstuse Läänemere kallastel.

Kommentaarid (17)
Copy
Tagasi üles