Liisa Tagel: pese käsi hoolega, muidu tuleb COXSACKIE!

Liisa Tagel
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Eile õhtul potsatas mu mobiiliekraanile teade «Hirmutav Coxsackie viirus levib ka Eestis». Pärast kiire seoseloome tulemusel tekkinud mõtet, et viirus kõlab inglise keeles kui kaheksa-aastase multikakangelase Bart Simpsoni ropp nali, mõtlesin ka, et äkki ongi hirmus. 

Samal teemal ilmus esmaspäeval veebis teinegi lugu «Eesti naaberriigis levib laste seas raske haigus». Lugesin mõlemad läbi, eelkõige sellepärast, et tegu mulle täiesti tundmatu haigusega. Veebistatistikast näen, et seda tegid veel kümned tuhanded inimesed. Lugu haiguse Eestisse levimisest tuligi Postimehe lugeja kaudu ja lugu neist salapärastest naabritest, kelleks osutusid lätlased, ühe ema sotsiaalmeediapostitusest.

Rõhuasetustest jäi mulje, et haigus on uus ja väga ränk. Eks muidugi olegi alati päris vastik olla haige ja veel raskem on see, kui haige on su laps. Põhjust haigusest rääkida on samuti rohkem neil, kes seda piisavalt rängal kujul põdenud. Mida sa kõhulahtisusest ja palavikust ikka väga rääkima peaksid.

Siinkohal ei taha ma naeruvääristada neid, kes põdenud haiguse raskemaid vorme. Tuleb aga tunnistada, et oleme hakkama saanud millegi ebaproportsionaalselt suureks puhumisega. Tähelepanelikul lugemisel leiab seni ilmunud lugudest tegelikult ka peaaegu kogu adekvaatse info, aga esile on tõstetud veidi muu. Teavitus – hea. Valed rõhuasetused – halb. 

Haigust esineb aeg-ajalt ikka – kui fekaal-oraalsel teel nakkuv viirus jõuab lastekollektiivi, on levik vist garanteeritud. Tegu on kuni kümme päeva kestva ebameeldivusega, mida annab ravimite abil leevendada ja mis lõppeb üldjuhul paranemisega.

Eile reageeris juba ka terviseamet: «Võtsime oma Läti kolleegidega ühendust ja küsisime, mis neil toimub. Selgus, et midagi ei toimu. Kui nüüd just välja arvata, et ühe lasteaia ühes rühmas oli olnud väike puhang ehk rohkem kui kaks lööbega last. Arsti juurde on pöördutud, ühtegi analüüsi pole võetud, arst arvas, et Coxsackie. Ühe lapse ema kirjutas sotsiaalmeediasse, kirjutise korjas üles kohalik kanal ja edasist oleme viimastel päevadel juba kõik kas servapidi kuulnud või kolelugusid peaaegu oma silmaga näinud. 

Terviseametile Eestis pole viimasel ajal haigestunutest teada andnud ükski tohter, nakkuskliinikusse pole ravile jõudnud ühtegi abivajajat, meie laboris on suudetud tabada üks Coxsackie ja see on kõik.»

Olen juba ka kuulnud, kuidas murelikud lapsevanemad leiavad, et terviseamet tegeleb tulekahju kustutamisega ja vassib.

Selgust toob ehk täna Postimehe veebis jälgitav Päevaintervjuu lastearst Ülle Uustaluga, kes räägib lähemalt haiguse iseloomust, levikust ja esinemissagedusest. Seniks aga kordame kõigi fekaal-oraalselt levivate haiguste ennetamismantrat: pese käsi hoolega, muidu tuleb COXSACKIE! 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles