Mihhail Lotman: rinnetel muutustega – Kesk- ja Reformierakonna sisetülid ohustavad Eesti stabiilsust

Mihhail Lotman Foto: Margus Ansu

Üldiselt ei meeldi mulle kommenteerida teiste erakondade siseasju, aga teravad arengud Kesk- ja Reformierakonnas ületavad nende erakondade siseasjade läve, kirjutab Mihhail Lotman (IRL) oma blogis.

Viimased nädalad on toonud rohkesti olulisi, võiks isegi öelda, dramaatilisi arenguid nii lääne- kui idarindel, rääkimata siis meie sisepoliitikast. Üldiselt ei meeldi mulle kommenteerida teiste erakondade siseasju, teen seda vaid siis, kui nood võivad ohustada Eesti stabiilsust ja julgeolekut. Paraku on sellised sündmused leidnud aset. Teravad, kohati piinlikud arengud Kesk- ja Reformierakonnas ületavad nende erakondade siseasjade läve.

Keskerakond

Alustame Keskerakonnast. Võiks ju arvata, et mida halvem neile, seda parem Eestile. Umbes Hiina vanasõna stiilis: kui piisavalt kaua istuda jõe ääres, on võimalus näha, kuidas su vaenlase laip mööda ujub. Ja ma olen selle jõe ääres istunud juba piisavalt kaua. Kuid kõik asjad on omavahel seotud ja üldkontekstis ei ole mitte niivõrd ohtlik see, mis toimub Keskerakonna sees, kui need turbulentsid, mis toimuvad selle ümber. Nt ennatlikud ootused Keskerakonna lagunemise osas kaheks – eesti- ja venemeelsemaks erakonnaks. Juba tehakse prognoose järgmiste kohalike valimiste kohta, mil Keskerakonna võim saab Tallinnas kukutatud.

See on võimalik, kuid mitte vältimatu ja ütleksin, et isegi mitte kõige usutavam areng. Tõenäolisem on aga selline stsenaarium, et isegi ilma Savisaareta Jüri Ratasega eesotsas ja Yana Toomiga aseesimehena jääb see erakond valdavale osale oma valijatele piisavalt atraktiivseks ja kui Edgar Savisaar jätab jonni ning nõustub auesimehe positsiooniga, siis ei pruugi üldse midagi muutuda. Kuid asi pole isegi selles, vaid nii mõnigi poliitik ja ühiskonnategelane Eestis hõõrub rõõmsalt käsi, et ilma Savisaareta on Keskerakond salongikõlblik ja võib valitsuse moodustamisel osaleda. Siinkohal tahaks kategooriliselt väita, et asi pole Savisaares ega kelleski teises selle erakonna isikus, vaid koostöölepingus Jedinaja Rossijaga (Venemaa suurim erakond Ühtne Venemaa - toim).

 

Olen korduvalt rõhutanud, et Eesti ei saa endale lubada valitsust, mille üks koalitsioonipartnereid on lepinguga seotud Jedinaja Rossijaga. Need, kes väidavad, et sellel lepingul ei ole mingit tähtsust, kas eksivad või lihtsalt valetavad. Sellel lepingul on suur tähtsus ja erinevalt Jaanus Karilaiu väitest, et see ei toimi, toimib see suurepäraselt. See toimib nii välispoliitika valdkonnas (vrd Yana Toomi tegevust Europarlamendis ja ajakirjanduses) kui ka siseriiklikult, ühendades Keskerakonna tiiva all kõige Putini-meelsemaid valijaid. Kui see leping oleks tühi formaalsus ega mõjutaks midagi, oleks Keskerakonnal väga lihtne see tühistada, võites niimoodi eestimeelseid valijaid, kes nõustuvad Keskerakonna sotsiaalse agendaga. Kuid Keskerakond hoiab sellest hammaste ja küüntega kinni ning siin ei ole vahet «reaktsionääridel» Savisaarel, Loonel, Ernitsal ega «progressistidel» Simsonil, Repsil, Karilaiul, rääkimata siis kõigile sobivast Jüri Ratasest.

Reformierakond

See on see taust, millel peame hindama Reformierakonna sekeldusi. Ma ei taha siin süveneda vastastikustesse teravustesse ja arusaamatustesse, aga kui juhtivas valitsuskoalitsiooni erakonnas on nii suured pinged, et osa otsib mõistmist Keskerakonnast, siis ei ole asi hea. Miks, vt eelmist lõiku.

Seda kõike võiks jälgida iroonilise pilguga, kui välispoliitilised arengud oleksid teistsugused. Ma ei hakka siin rääkima pidevatest sõjamängudest Venemaal (kus, erinevalt NATO õppustest, harjutatakse eranditult ründesõja strateegiat ja taktikat) ega inimvastaste kuritegudena kvalifitseeruvast Aleppo lauspommitamisest, vaid sellest, et Venemaa elanikkond – mitte juhtkond! – on sõjaks juba valmis. Kui Peterburi kuberner Poltavtšenko kehtestas möödunud nädalal sõjaolukorra päevanormiks 300 grammi leiba (nii palju said Leningradi blokaadi alguses leiba töölised, ülalpeetavad said poole vähem), kostis palju nurinat selle üle, et norm on liiga väike, kuid mitte selle üle, et miks me peame sõtta astuma.

Täiendus 19.10: Stalnuhhin ja Boroditš Reformierakonna ja Keskerakonna ühist valitsust ei välista.