Juhtkiri: Reformierakonna varjuteater teelahkmel (1)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Võimuvõitlus Reformierakonna sees ei ole kurjade konkurentide või mõne seemneid söönud reporteri väljamõeldis ja ilmselt mitte ka tühine pinnavirvendus. Kas nimetada seda käärimiseks, tüliks või millekski kolmandaks, on peenhäälestuse küsimus, ent üha rohkem on nii avalikes kui ka omavahelistes vestlustes kinnitatud, et leerideks jagunemine ei saanud valimiskoguga kaugeltki läbi.

Nende leeride juurde tuleme veel tagasi, aga enne põige minevikku. Reformierakonnale on pigem olnud omane kuvand ühtsest meeskonnast, kelle sisemistele erimeelsustele leitakse lahendused isekeskis ja enamasti nii, et need suure kella külge ei lähegi. Kindlasti on see olnud oluline osa vundamendist, millele erakond on ehitanud oma pikalt kestnud edu Eesti poliitikas. Oravad võtsid juba ammu õppust teiste erakondade santidest kogemustest: neid, kes omavahel purelema lähevad, kalduvad kodanikud valimistel karistama. See õpetus on ka üks põhjus, miks poliitikud ei ole varmad avalikult rääkima erimeelsustest, vaid ikka kuuleme neilt ümmargust juttu üksmeelest ja heast koostööst isegi siis, kui igale vähegi informeeritud kõrvaltvaatajatele paistab see halva mängu juures hea näo tegemise või lausa valetamisena.

Seda kummastavamad on ühe leeri rünnakud sellesama oravapartei auesimehe Siim Kallase vastu. Sotsiaaldemokraatide esimees Jevgeni Ossinovski võttis selle nädalavahetusel tabavalt kokku, öeldes, et Kallasest tehakse uut Savisaart. Mingis vormis Kremli-meelsuses ei süüdistanud Kallast ju üksnes erakonna üsna värske peasekretär Reimo Nebokat oma kirjas, vaid juba eelmisel neljapäeval Äripäevale vastates ka Keit Pentus-Rosimannus (ÄP 17.10). Üks oravate grupeering, kes kuuldavasti on eelmisel nädalal tihedalt ühendust pidanud, on ilmselt otsustanud Kallase(d) sihipäraselt nurka mängida.

Kallase mõtteid presidendivalimistel juhtunust pole vaja oletada, neid võib lugeda tele- ja raadiokanalitele antud intervjuudest. Ta räägib noa selga löömisest omade poolt. Põhjusi on rohkem kui see, et teada olnud Marina Kaljuranna toetajad andsid valimiskogu esimeses voorus hääle oma lemmikule. Käivad jutud kahepalgelisusest ja sellest, et mitmedki avalikult Kallast toetanud mõjukad reformierakondlased tegid salamahti kihutustööd hoopis Kaljuranna hüvanguks. Ometi oli Kallas avalikkusele veel üsna tundmatu peasekretäri Nebokati rünnakust jahmunud ja vähemalt avalikult ei järgnenud sellele selget vasturünnakut.  

Varjuteater? Kummaski leeris pole praegu õigupoolest isikut, kes ühemõtteliselt tahaks ja saaks asuda praeguse, olgugi üpris nõrga ja kahevahel olemist harrastava esimehe Taavi Rõivase asemele. Ometi käib ses varjuteatris n-ö vanade liberaalide ja küünilisevõitu poliittehnoloogide koolkonna sõrmkooguvedu. Kusjuures selle tulemustel võib olla suur mõju kogu Eesti poliitikale.

Opositsioon on aga narri kombel tegemas isiklikku teenet Taavi Rõivasele – umbusaldushääletus peaministri vastu sunnib oravaid hetkeks purelusi unustama ja Rõivase taha koonduma. Umbusaldushääletuse läbikukkumine annab Rõivase mainele vähemalt mõneks ajaks plusspunkte. Kaval opositsioonistrateeg laseks valitsuserakonnal edasi käärida ja ootaks võimalust umbusaldus või mõni muu käik õigesti ajastada.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles