Kui vähemalt pooled kahe lapse vanematest saaks ka kolmanda lapse, lõppeks rahvastiku kahanemine ja meil seisaks ees isegi väike juurdekasv. Kahe lapse barjääri ületamisega saaks iibeprobleem püsiva lahenduse, kirjutab haldusjuhtimise magister ja kolme lapse ema Lea Danilson-Järg.
Pensioniprobleemide päevakorda tõusmisega on aktuaalseks muutunud ka järelkasvu teema. Eesti Ekspressis tõdes Annika Uudelepp (EE 21.09), et midagi tuleb ette võtta, sest muidu on meid saja aasta pärast alles vaid 600 000. Ta tõi välja ka mõned parandamist vajavad kitsaskohad, millega ta lapsevanemana on kokku puutunud. Kahtlemata vajavad väljatoodud probleemid tähelepanu, kuid rahvastiku taastetasandi saavutamine on sedavõrd suur väljakutse, et pelgalt pisiparanduste abil tulemuseni jõuda pole kindlasti võimalik. Iibeprobleemi tuum on vähelapselisus ning sündimuse suurenemiseks on eelkõige vaja praegusest kahe lapse barjäärist läbi murda. Selleks on aga vaja palju enamat kui see, mida me teeme ja teha kavatseme.
Olgu kohe alguses öeldud, et sündimust ei saa suurendada lastetutega sõitlemise teel, kuigi mõned seda tõsimeeli proovivad. Lastetuid naisi on meil umbes 10 protsenti ja neil on valdavalt tervislikud või muud väga isiklikud põhjused, mida ükski jutt ega abinõu muuta ei saa. Sageli elavad nad seda isegi väga raskelt üle, kuigi välja võivad näidata, justkui oleks nad rahul või et see on nende enda valik. Lastetute arv on kusjuures viimase poolsajandiga isegi kahanenud. Üle 85-aastaste naiste põlvkonnast jäi lastetuks koguni 14 protsenti.
Ühe lapsega jääb meil 27 protsenti naistest. Nendest umbes 60 protsenti on üksikemad. Enamikust ühe lapsega naistest ei ole meil seega samuti mingit õigust ega ka lootust rohkemat oodata.
Kõige enam, 41 protsenti on kahe lapsega naisi. Valdavalt on tegu peredega, kel juurdekasvuks justkui kõik eeltingimused täidetud. Neil on head suhted kaasaga, hea tervis ja nad armastavad lapsi (neil on neid juba kaks!). Kuid kahe lapsega nad piirduvadki. Ees oleks justkui barjäär, millest enamik peresid üle ei saa. Kolme lapseni jõuab vaid 15 protsenti. Kui vähemalt pooled kahe lapse vanematest saaks ka kolmanda lapse, lõppeks rahvastiku kahanemine ja meil seisaks ees isegi väike juurdekasv. Kahe lapse barjääri ületamisega saaks iibeprobleem püsiva lahenduse. Teades, et iibeprobleemi põhjuseks on miski, mis takistab saamast kolmandaid lapsi, tuleks selgeks teha, mis see konkreetselt on, ära muuta, ning probleem lahenekski.
Kuigi uuringuid on selles osas vähevõitu, saab siiski öelda, et peamine põhjus, miks kolmas laps jääb sündimata (kuigi teda sageli soovitakse), on see, et oma eluaseme ja sissetulekute juures ei pea enamik kahelapselisi peresid kolmanda lapse saamist võimalikuks. Teatud osa ei pea seda ka vajalikuks. Kahe lapse barjääri kõrvaldamiseks tuleks seega neile, kes juba soovivad kolmandat last, muuta see majanduslikult võimalikuks. Kes aga veel ei näe vajadust, neile tuleb anda põhjus. Võimaluse andmine hõlmaks eelkõige rahalist tuge ja/või maksusoodustusi. Oluline on, et tugi oleks kokkuvõttes piisavalt suur, et pere kasvades elukvaliteet ei halveneks vaid pigem paraneks.
Ka huvi tekitamiseks vähemalt kolme lapse vastu on riigil mitmeid võimalusi. Kui vanasti olid lapsed suurema sotsiaalse kindlustunde tekitajaks, siis tänases palgatöö maailmas on vastupidi. Tasakaalustavad meetmed paraku aga puuduvad. Lastega, eriti kui neid on rohkem kui üks-kaks, on karjääri ja töökoha säilimise riskid suuremad, pensioniks säästude kogumine raskem või lausa võimatu. Riigi võimuses on muuta lasterikaste vanemate elu kindlamaks kui on vähelapselistel. Mõned lihtsad näited. Pension 2/3 kuni maksimaalse määraga sõltumata eelnevast töötasust. Töötuks jäänud vanemale suuremad hüvitised, pikem hüvitise periood. Vähemalt kolme lapsega perede lastele tasuta huviringid ja lasteaed. Senisest pikem riigipoolne ravikindlustus kodusele vanemale.
Eelneva valguses vajaks praegune perepoliitika põhjalikku ülevaatamist, sest on liialt tööturu ja vähelapseliste naiste vajaduste keskne. Kuigi paljude emade elu on muutunud olemasolevate meetmete tõttu kergemaks, jääb põhieesmärk – sündimuse tõus taastetasemeni (keskmiselt 2,1 last naise kohta) –, siiski saavutamata. Võtame paljuski eeskuju Rootsilt, kuid nendegi lahendus pole ju ideaalne. Seal ollakse küll eesmärgile lähemal, kuid siiski mitte kohal. Soolist võrdõiguslikkust taga ajades panustame meiegi sellele, et leida naistele rohkem lastevaba aega, suunates laste eest hoolitsemist rohkem isadele ja lasteasutustele, et naised saaksid rohkem olla tööl ja vähem tööst eemal. Kuid praegust naiste ülikõrget tööhõivet arvestades ei ole emadel vaja juurde aega mitte töö tegemiseks, vaid laste eest hoolitsemiseks. Mida vähem on emal võimalust olla lastega koos, seda vähem on ta huvitatud kolmest ja enamast lapsest. Tema fookus on kusagil mujal ja ta tunneb, et rohkemaks pole tal lihtsalt aega ja jaksu. Ei tohi unustada, et kõik naised (aga ka mehed) pole ühesugused. Paljud teostaksid end meelsamini pere ja lastega tegeledes, kui nad seetõttu ühiskonna jaotusmehhanismidest välja ei langeks. Kui ühiskond hindab naist rohkem töötaja kui emana, kannatab ka laste kasvatamise ja lasterikkuse kuvand. Lühiajalises perspektiivis on tööturu- ja perepoliitika vahel terav vastuolu. Tuleb teha selge valik, kumb seada prioriteediks. Me ei pea kopeerima kellegi poolikuid lahendusi, kui meil on võimalus luua oma ja parem. E-riigi loomisel saime sellega hakkama ja oleme nüüd ise teistele eeskujuks. Ka perepoliitika puhul on see võimalik.
Muidugi mõtlete te juba pikemat aega, mis kõik need muudatused maksavad, ja kust me selleks raha leiame. Rohkem lapsi tähendab igal juhul rohkem ülalpeetavaid ja suuremaid kulusid. Kui me kõik koos, ühiskonna ja maksumaksjatena ei suuda neid kulusid kanda, siis ammugi ei jõua pered neid kulusid iseseisvalt kanda, nagu me sündimuse tõusust rääkides sageli eeldame.
Üks võimalik viis lasterikkuse rahastamiseks oleks sotsiaalmaksu senisele kahele komponendile, ravikindlustusele ja pensionikindlustusele, kolmanda lisamine. Nimetagem seda siis näiteks tulevikukindlustusmaksuks või solidaarsusmaksuks. Selle abil saaks katta muudatusteks vajalikud kulud, mis oma olemuselt polegi niivõrd kulud, kuivõrd investeering lastesse ja seeläbi Eesti tulevikku. Uue komponendi maksumäära üle arutledes saab igaüks järele mõelda, kui palju on ta valmis Eesti kestmise eest välja käima. Tuletagem ühtlasi meelde, et meie esivanemad maksid meie helgema tuleviku eest ka oma eluga, mitte pelgalt rahas.
Maksutõus võiks siiski olla mõõdukas või sootuks ära jääda, kui õnnestuks olemasolevaid vahendeid otstarbekamalt kasutada. Eelkõige tasuks kaaluda Indrek Neivelti sõnul kilplase moodi teise pensionisambasse paigutatava nelja protsendi sotsiaalmaksu alternatiivina lasterikkusesse investeerimist. Vähemal määral vabaneks vahendeid ka näiteks vanemahüvitise ülemist piiri veidi allapoole tuues.
Igatsetud sündimuse kasv taastetasemeni on kokkuvõttes võimalik vaid siis, kui meil õnnestub saavutada ühiskondlik lepe, et lapsed ja lasterikkus ei ole pelgalt pere enda asi, vaid meie kõigi ühine huvi. Pensionäride ülalpidamisest võtavad praegu osa kõik maksumaksjad, sõltumata sellest, kas nende enda vanematel on võimalus pensioni saada või mitte. Kui oleme leppinud mõttega naabrimemmele-taadile pensioni maksmisest, ehk suudame leppida siis ka ideega naabrilaste ülalpidamisest? Tulevikus maksavad ju needsamad tänased lapsed omakorda meile pensioni, abistavad, hoolitsevad ja ravivad meid, ning seejuures räägivad meiega kaunis emakeeles.
* Kasutatud on statistikaameti 2011. a rahvaloenduse andmeid. Naiste jagunemine laste arvu järgi on arvutatud 46-aastaste naiste andmete põhjal.