Hiljutiste presidendivalimiste järel on vallandunud arutelu presidendi valimise seaduse muutmiseks. Sellest hoolimata on presidendi valimise seadus meie kolmest valimisseadusest kõige eesmärgipärasemalt läbi mõeldud ja seni ka hästi töötanud, kirjutab Viljandi linnavolikogu liige Jaak Allik (SDE).
Põhiseaduse Assamblees istusid arukad inimesed, põhiseaduse rahvahääletusele pannud ülemnõukogu oli samuti eri erialadelt tulnud elukogenud inimeste kooslus ning referendumil toetas põhiseadust 91,5 protsenti hääletanuist. Kui tollal oleks soovitud, et presidendiks saab rahva seas kõige populaarsem isik, küll siis oleks seda osatud ka kirja panna.
Selle asemel pandi kirja, et presidendiks valitu peab saama 2/3 riigikogu või 50%+1 valimiskogul hääletanute toetuse. Need on kõrged kvoodid – järelikult oli selge eesmärk, et presidenti ei saaks teha ainult valitseva partei või üldjuhul isegi valitsuskoalitsiooni häältega.
Soov oli, et president oleks koalitsiooni ja opositsiooni vahel tasakaalustav jõud ning erakondade arbiter. On selge, et ühe erakonna või valitsuskoalitsiooni käepikendus ei saa niisugust rolli täita. Põhiseadust konkretiseeris ülemnõukogu vabariigi presidendi valimise seaduse vastuvõtmisega, kus presidendikandidaatide esitamise tähtajaks määrati 2–4 päeva enne valimispäeva.
Jällegi mitte rumalusest, vaid eesmärgiga välistada tavapärane valimiskampaania, kus parteid lõikaksid omavahelise rivaalitsemisega endale lihtsalt poliitpunkte. Tuleb tunnistada, et sellised reeglid lausa suunavad varem kokku lepitud ja ühe kandidaadiga toimuvaile valimistele.