Kenneth Rogoff: sularaha kasutamise vähendamine piiraks illegaalset immigratsiooni paremini kui okastraat (3)

Kenneth Rogoff
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sularaha.
Sularaha. Foto: Marko Saarm / Sakala

Sularaha kasutamise vastu on sõna võtnud ka äsja ametist lahkunud president Toomas Hendrik Ilves. Harvardi majandusprofessor Kenneth Rogoff selgitab, miks oleks hea, kui käibel oleks vähem sularaha.

Maailm on paberrahaga üle uhutud ning suuremad keskpangad toodavad seda igal aastal sadade miljonite dollarite väärtuses juurde, peamiselt suure väärtusega rahjüatähtedes – näiteks sajadollarilistes. Sajadollariline rahatäht moodustab peaagu 80 protsenti USA silmapaistvast 4200-dollarilisest per capita sularahavarust. 10 000-jeenine (umbes 100 dollarit) moodustab umbes 90 protsenti valuutast kogu Jaapanis, kus per capita sularahavarud on peaaegu 7000 dollarit. Olen ka juba kakskümmend aastat väitnud, et selline sularahakogus toetab legaalse majanduse asemel pigem põrandaaluse majanduse kasvu.

Sularahavabadust ei propageeri

Ma ei propageeri aga sularahavaba ühiskonda, mis ei oleks ei võimalik ega niipea ka soovitav. Väiksema sularaharinglusega ühiskond oleks aga õiglasem ja turvalisem koht.

Deebetkaartide, elektrooniliste ülekannete ja mobiiliga tehtavate maksete kasvades on sularaha kasutamise osakaal seaduslikus majanduses juba ammu kahanenud, eriti keskmiste ja suurte tehingute puhul. Keskpanga uuringud näitavad, et vaid väike protsent suure väärtusega rahatähtedest on tavainimeste või ettevõttete käes.

Sularaha hõlbustab kuritegevust, sest see on anonüümne. Suured rahatähed on eriti problemaatilised, sest neid on lihtne kanda ja varjata. Näiteks miljon dollarit 100-dollarilistes rahatähtedes mahub portfelli ning 500-eurostes mahub see käekotti.

Muidugi on palju mooduseid, kuidas anda ametnikele altkäemaksu, tegeleda finantskuritegevusega ja vältida makse ka ilma sularahata. Enamikuga neist kaasnevad aga väga kõrged tehingukulud (näiteks lihvimata teemandid) või vahelejäämise oht (näiteks pangaülekanded või krediitkaardiga maksmine).

Uue ajastu krüptovaluuta (näiteks Bitcoin) on täiesti, või vähemalt peaaegu täiesti jälitamatu. Selle väärtus aga kõigub järsult ning valitsustel on vahendeid nende kasutamist takistada – näiteks ei saa neid pankades ega kauplustes rahaks vahetada. Sularaha on unikaalne oma maksevõime poolest ja seda võetakse peaaegu universaalselt vastu.

Illegaalse immigratsiooni toetamine

Juba ainuüksi maksudest kõrvale hiilimise kahju on vapustav – USAs tõenäoliselt 700 miljardit dollarit aastas (sealhulgas föderaalsed, osariiklikud ja kohalikud maksud) ning Euroopas ilmselt veel kõrgem. Kuritegevus ja korruptsioon, kuigi seda on keeruline numbritega määrata, toodavad tõenäoliselt veelgi suuremat kahju. Selle all ei ole mõeldud ainult illegaalseid narkootikume ja organiseeritud kuritegevust, vaid ka inimkaubandust, terrorismi ja väljapressimist.

Sellele lisaks on tööandjate dokumenteerimata sularahamaksete tegemine töötajatele üheks peamiseks jõuks illegaalse immigratsiooni taga. Sularaha kasutamise vähendamine oleks palju inimlikum moodus immigratsiooni piirata kui okastraadiga aedu püstitada.

Kui valitsused ei oleks nii joovastuses kasumist, mida nad paberraha trükkimisega teenivad, avaneksid nende silmad ehk ka sellest tekitatud kahjudele. Viimasel ajal on sel teemal natuke liikumist olnud. Euroopa Keskpank kuulutas hiljuti, et hakkab järk-järgult käibelt kaotama 500-eurost megarahatähte. Siiski viidi ka see ammu vajalik muudatus ellu sularaha armastavate Austria ja Saksamaa tohutu vastuseisu ajal. Ometi on isegi Põhja-Euroopas teadaolevalt per capita sularahavarud eurotsoonis käibel oleva tohutu sularahahulgaga võrreldes suhteliselt tagasihoidlikud (üle 3000 euro per capita).

Lõuna-Euroopa valitsused, kes tahavad meeleheitlikult oma maksutulusid suurendada, on püüdnud olukorda kontrolli alla saada, olenemata sellest, et nemad rahatähtede ringlusse laskmise eest ei vastuta. Näiteks Kreeka ja Itaalia üritavad sularaha kasutamist kontrollida sellega, et jaemüügi ostudele on seatud sularaha kasutamisele ülempiir (vastavalt 1500 ja 1000 eurot).

Paberraha ohjeldamise plaan

Muidugi on sularaha jätkuvalt oluline väikestes igapäevastes tehingutes ja privaatsuse kaitsmisel. Status quo'd pooldavad Põhja-Euroopa keskpanga ametnikud armastavad tsiteerida Fjodor Dostojevskit: «Raha on vermitud vabadus». Dostojevski viitas muidugi elule 19. sajandi keskpaiga tsaarivanglas, mitte kaasaegsele liberaalsele riigile. Sellest hoolimata on põhjaeurooplaste jutus iva. Küsimus seisneb hoopis selles, kas praegune süsteem on õigesti tasakaalus. Mina väidaksin, et ei ole.

Paberraha ohjeldamise plaan peaks olema juhitud kolmest põhimõttest:

  • Esiteks on oluline, et tavakodanikud saaksid mugavuse ja mõistliku suurusega ostude anonüümsuse nimel sularaha edasi kasutada ning õõnestataks hoopis nende ärimudeleid, kes teevad pidevalt suuri sularahatehinguid hulgimüügi tasemel.

  • Teiseks peaks igasuguse plaani täitmisel edasi liikuma väikeste sammudega (umbes 10–20 aasta jooksul), et anda aega kohanemiseks ja jooksvateks parandusteks ootamatute probleemide korral. 

  • Kolmandaks peavad reformid arvestama madala sissetulekuga majapidamiste vajadustega, eriti kui neil pangaga seost ei ole.

Oma uues raamatus «The Curse of Cash» (Sularaha needus), pakun välja plaani, mis sisaldab aeglaselt suurte rahatähtede käibelt kaotamist, jättes määramata ajaks käibele väikesed rahatähed (10 dollarit ja alla selle). Plaan kaasab ka madala sissetulekuga majapidamised, pakkudes neile tasuta deebetsaldoga kontosid, mida saab kasutada ka riigitoetuste maksmiseks. Viimane samm on selline, mis mõnes riigis, näiteks Taanis ja Rootsis, juba toimib.

Paberraha ringluse vähendamine ei kaotaks kindlasti kuritegevust ega maksudest kõrvale hiilimist, aga see sunniks põrandaaluses majanduses ohtlikemate ja aeglasemalt rahaks tehtavate makseviiside kasutamist. Sularaha võib tänapäevases kõrgtehnoloogilises finantsmaailmas paista väikse ja tähtsusetuna, kuid paberraha käibelt vähendamine toob kaasa rohkem kasu, kui alguses arvata võib.


Kenneth Rogoff on Harvardi ülikoolis majandusprofessor. Äsja avaldati tema värskeim raamat «The Curse of Cash» (Sularaha needus)-

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles