Taas on referendum ühe riigi pea peale pööranud. Juunis otsustasid Briti valijad oma riigi Euroopa Liidust välja astumise poolt ning nüüd on colombialased napi enamusega tagasi lükanud rahuleppe Colombia Revolutsiooniliste Relvajõududega (FARC) (mis sai reedel ka Nobeli rahupreemia - toim.). Colombias on tehtud hüpe tundmatusse, mis võib olla ka hüppeks tagasi vägivaldsesse lõppematu sõja kuristikku, kirjutab Nina L. Hruštšova.
Populistid tähistavad seda tulemust kindlasti kui selget koha kätte näitamist omakasukesksele eliidile, kelle valitsused on rahva «vastu pööratud». Rahval peaks nende sõnul olema otsene hääl oma elu mõjutavate otsuste tegemisel – paistab, et isegi nende otsuste puhul, mis on seotud sõja ja rahuga.
Kui «demokraatia defitsiit», millest räägivad populistid, tõesti eksisteerib, ei ole suurem referendumite hulk kindlasti mitte see, millega olukorda parandada. Vastupidi, referendumid kipuvad asju keerulisemaks muutma ning võivad isegi demokraatiat ennast õõnestada. Tegemist on aga vana looga: näiteks Napoleon III kasutas sellist hääletust oma valitud presidendi ametikoha taas keiserlikuks tiitliks muutmiseks, et samastuda oma onu Napoleon Bonaparte’iga.
Fašismi tõusu ja Külma sõja ajal paistsid demokraatlikud riigid mõistvat, et referendumid ja rahvahääletused teenivad võimu kokku ahnitsevaid autokraate. Adolf Hitler kasutas rahvahääletusi Sudeedimaal ja Austrias, et kindlustada Kolmanda Reichi püsimajäämine. Pärast Hitlerit kasutas Jossif Stalin referendumeid Ida-Euroopa Nõukogude Liitu haaramiseks.
Lähiminevikus organiseeris Venemaa president Vladimir Putin Krimmis kiirreferendumi, mis väidetavalt õigustas territooriumi annekteerimise. Napoleon III, Hitleri ja Stalini sarnaselt kasutas ta otsedemokraatiat diktaatorlike eesmärkide täitmiseks.
Muidugi pole kõik hiljutised referendumid olnud diktaatorliku võimu tööriistad. 1930ndate diktaatoritele omane valelikkus ja pettus olid aga kindlast näha Ühendkuningriigi lahkumist toetavas kampaanias ning aprillis toimunud Hollandi referendumil, kus hääletati ELi ja Ukraina vahelise vabakaubandus- ja assotsiatsioonileppe üle.
Ühendkuningriigis oli ühe Brexiti kampaania juhi Boris Johnsoni eesmärgiks sundida Brexiti abil oma kohalt lahkuma peaminister David Camero ja ehk isegi ta koht endale saada. Kui Cameron aga juulis tagasi astus, reetsid Johnsoni kaaskondlased ta ning mees pidi leppima välisministri ametikohaga Theresa May uues valitsuses.
Hollandi juhtumi puhul kasutasid euroskeptikud (eesmärgiga lüüa kiil Hollandi ja Euroopa Liidu vahele) ära 2014. aastal hollandlaste hinge sügava haava jätnud Malaysia Airlines'i lennu 17 tragöödiat.
Briti, Hollandi ja Colombia referendumid kõigi puhul toimud keeruliste probleemide radikaalne lihtsustamine, mis tuli populistidele vägagi kasuks. Hollandis paluti hääletajatel heaks kiita või tagasi lükata enam kui 2000 lehekülje pikkune kokkulepe, mida tõenäoliselt üle käputäie valijatest läbi ei lugenud. Selle asemel toetus enamik valijatest populistliku juhi Geert Wildersi libekeelsele kokkuvõttele, mis andis probleemist aga ebaselge ülevaate.
Brexiti referendum esitas sarnaselt nii paljude tagajärgedega küsimuse, et ükski hääletaja ei oleks kindlasti suutnud selle kõigega arvestada. Colombia rahvahääletusel oleks rahval olnud rahuleppe süvitsi hindamiseks olnud vaja arusaamist kaugel asuva Lõuna-Aafrika tõe ja leppimise protsessist ning apartheidijärgsest ajaloost.
Esindusvalitsus loodi just selliste keeruliste küsimuste haldamiseks. Me valime endale esindajad (kas siis individuaalselt või suhteliseltt ettenähtava platvormiga parteide osana) ajama sellist poliitikat, mida me ise toetame. Nagu Edmund Burke aga teada-tuntult märkis: «Sinu esindaja ei võlgne sulle pelgalt oma tööd, vaid ka oma arukust. Sinu esindamise asemel reedab ta su hoopis, kui ta selle arukuse sinu arvamuse ohvriks toob.»
Selle aasta suuremate referendumite populistlikud kampaaniad on üksteisest mitmete oluliste tegurite poolest erinenud. Näiteks Colombias rõhusid rahuleppe vastased sellele, et sõjaväe ja FARCi poolt toime pandud sõjakuritegude osas tuleb rakendada universaalseid õigusnorme, mitte oma riigi universaalsetest reeglitest väljapoole paigutamist nagu Hollandi ja Ühendkuningriigi referendumitel tehti. Sellest olenemata on kõik referendumid olnud motiveeritud soovist laiali ajada valitsused ja institutsioonid, mille vastu nad on. Kõik kampaaniad on olnud valmis ka järgima diktaatorite traditsioone ning laskuma mustamiskapaaniatesse ning faktide moonutamisse ja väljamõeldud väidete esitamisse.
Päris maailmas on segased kompromissid lihtsalt üheks demokraatliku elu osaks ning ainus, mis veelgi räpasem rahuläbrääkimiste protsessist, on sõda ise. Nii kaua kuni kompromissid ei riku isikuõigusi, mõistavad demokraatlike riikide kodanikud nende vajadust valitsuse funktsioneerimisel. Kui taandame rahuleppe, kaubanduslepingu või ELi liikmestaatuse vaid ühele lausel või häälitsusele, tõuseb siira demokraatliku arutelu asemel esile keeldumiste, käsi-peseb-kätt poliitika ja kõrvallepete kära.
Praegu on referendumite läbi viimiseks eriti halb aeg, sest 2008. aasta finantskriisist alates on mitmes riigis võimust võtnud demokraatiavastasus. Euroopa Liidus peavad juhtivad poliitkud võtma osa vastutusest selle eest, et igas probleemis süüdistatakse kiiresti «Brüsselit», ja tõe väänamise eest selle kohta, mida ELi liikmestaatus või liidulepped naabritega tegelikult tähendavad. Juhtivad poliitikud on mingi ulatuseni loonud populistlikele demagoogidele koha, mida nood nüüd kasutavad põhjendatud argumentide vastu vihaste ja nativistlike vastuväidetega võitlemiseks.
Rahvahääletuste läbi valitsemisel on vähe tugevaid külgi. Pärast Californias «hääletusalgatuste» võimaluse loomist – ettepaneku võib teha iga valija ning võitmiseks on vaja vaid lihthäälteenamust – muutus osariik peaaegu valitsetamatuks. California praegune kuberner Jerry Brown on viimased kaheksa aastat veetnud koristades finantssegadust, mille lõid osariigi valijad 1978. aastal Ettepaneku 13 vastuvõtmisega, mis langetas omandimakse 57%.
Euroopa võib peagi saada sama väärtalitlevaks kui California. Sel kuul viis Ungari järjest enam autokraatlik peaminister Viktor Orbán läbi referendum, et seista vastu Euroopa Liidu ühtsele migratsioonipoliitikale. Kui veel Euroopa Liidu riike selliseid meetmeid kasutusele võtab, võib Euroopa integratsiooniprotsessi pea peale pöörduda. Selleks, et teada, kuhu otsedemokraatia viia võib, tuleb lihtsalt kuulata referendumeid nõudvaid poliitikuid.
Nina L. Hruštšova on The New School rahvusvaheliste suhete professor ja kaasdekaan ning vanemteadur Maailma Poliitika Instituudis.
Copyright: Project Syndicate, 2016.