Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eik Tammemäe: Koolikiusamine! Miski, mis saab osaks ka õpetajale?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Õpetaja tahvli ees. Pilt on illustratiivne. | FOTO: Panther Media/Scanpix

Eelmisel nädalal sai Õpetajate Leht mõtlemapaneva artikli noorelt õpetajalt Eik Tammemäelt, kes soovis jagada oma kahe aasta pikkust töökogemust koolis, mis lõppes tema ametikoha koondamisega. Et lugu puudutab koolielu selliseid aspekte, millest enamasti avalikult ei räägita, pidas toimetus vajalikuks see avaldada. Artiklit avaldama sundis seegi, et mitu koolis töötanud noort õpetajat, kes lugu eelnevalt lugesid, tunnistasid, et kirjeldatu tuleb neile üsna tuttav ette.

Kaks aastat tagasi ühel päikeselisel augusti pärastlõunal sain tundmatult numbrilt kõne. Meeldiv naishääl küsis, kas oleksin nõus tulema Tallinna Lilleküla gümnaasiumisse õpetama kümnendatele klassidele praktilise meedia ainet. Eelmine õpetaja olevat mind neile soovitanud. Ma ei kahelnud hetkekski – muidugi haarasin sellisest võimalusest kinni, tahtsin ise uusi kogemusi saada ja noortele midagi lahedat õpetada.

0,273 ametikohaga filmiõpetajaks

Läksin kohale, öeldi põgusalt, mida minult oodatakse, ja anti võtmed kätte. Esimeses tunnis olin klassi ees pisut närvis, kuid mu kohmetus kadus kiiresti. Seadsin eesmärgiks, et iga õpilane teeb poole aasta jooksul valmis ühe lühifilmi. Õpilasi oli kolme grupi peale kokku 52. Õppeaasta alguses mõtlesin, et hindeid ma panema ei hakka, kuid õppealajuhataja arvas, et see pole hea mõte. Mõistsin ka ise, et õpilased ei hakka midagi tegema, kui pole hinnet, mis motiveeriks. Sinna pole kahjuks midagi parata.

Kuna aine oli loominguline, siis loomingulisi valikuid ma ei hinnanud. Hindeid panin üldjuhul kahte sorti: tehtud töö eest viie ja tegemata töö eest ühe, mille sai kümne päeva jooksul parandada kolmeks, nagu kooli hindamiseeskiri ette nägi.

Teadmata midagi pedagoogikast, hakkasin tegema kõike nii, nagu õigeks pidasin. Ma ei pidanud vajalikuks hoida õpilastega suurt distantsi. Võtsin vastu nende Facebooki sõbrakutsed. Käisin nendega vahel koos mõnel üritusel ja kinos. Tänu sellele teadsin täpselt, mis klassis toimub, milline on õpilaste kodune elu, kes kellega käib, mida õpilased pidudel teevad. See vahetu suhtlemine oli õpilastele uus kogemus, enamasti õpetajad nii ei tee.

Mu töökoormus oli ainult 0,273 ametikohta, aga mul oli aega ja pühendusin täielikult: nõustasin entusiastlikult kõiki õpilasi ükshaaval ja kirjutasin nende filmistsenaariumitele põhjalikke kommentaare. Selle käigus õppisin ka ise palju – õppisin nägema vigu ja sain huvitavaid ideid.

Leidsin, et filmiõpe võiks olla üks tähtsamaid õppeaineid üldse, sama tähtis kui matemaatika või eesti keel, sest meid ümbritseb kõikjal pildikeel. Meie haridussüsteemis pole sellele kunagi rõhku pandud. Just tänapäeva visuaalipõhises maailmas, kus noored kasutavad Instagrami, Facebooki, tarbivad reklaami ja videoid, teevad Snapshot’e jne, on need teadmised eriti tähtsad.

Kuna olin aktiivne ja minusse suhtuti hästi, tahtsin rohkem. Küsisin õppealajuhatajalt endale ka filosoofiatunde ja rohkem palka, olin ju Tartu ülikoolis lõpetanud ka filosoofia. Elasin teadmisega, et järgmisel aastal saan hakata õpilastega igasuguste huvitavate teemade üle arutama. Lisaks mõtlesin hakata filmitunde andma humanitaarsuuna õpilastele, kes vajasid dramaturgia õpet kõige rohkem.

«Kas sul on midagi öelda!?»

Teisel poolaastal hakkasin korraldama Artise kinos seanssi «Kas sul on midagi öelda!?», kus tahtsin näidata oma õpilaste esimesi lühifilme. Kirjutasin projekti, taotlesin Tallinna spordi- ja noorsooametilt raha, sain selle ja hakkasin pihta.

Õpilaste filmides kajastusid neid puudutavad teemad. Mõnes filmis oli vägivalda, joomist ja süütut ropendamist, nagu noortefilmides ikka. Enne seanssi rääkisin õppealajuhatajale ja huvijuhile, millised filme näha saab. Küsisin ühe kanepiteemalise komöödia kohta igaks juhuks, kas seda on sobilik näidata. Õppealajuhataja arvas, et kui filmis on moraal sees, on kõik hästi.

Kui esilinastus lõppes, oli osa õpetajaid šokeeritud: kuidas saab midagi sellist kinos näidata! Ilmselt olid nad arvanud, et tulevad lõbusaid lastefilme vaatama, aga linateosed peegeldasid hoopis õpilaste päris elu ja tarbimiskultuuri. Samas oli nähtu naljanumber võrreldes filmidega, mida noored ise kinos vaatavad. Üks klassijuhataja tõdes, et nüüd ta siis teab, milline tema klass tegelikult on. Järgmises tunnis olid õpilased pettunud ja kurvad, kuna klassijuhataja oli neile moraali lugenud. Nad tundsid, et on midagi valesti teinud.

Õhtul postitasin Facebooki teksti, kus tõin välja, et Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele, oma arvamusele ja veendumustele. Lisasin, et mul on siiralt hea meel, et Tallinna Lilleküla gümnaasiumi õpilastel on julgust olla need, kes nad on, ning et nad oskavad teha vahet heal ja halval.

Õppealajuhataja reageeris kohe. Ta kirjutas, et minu postitus on solvav ning kooli maine on kannatada saanud. Tema arvates ei olnud õpilaste filmid mingisugune looming, sest 17-aastased kunsti ei tee. Imestasin, kas siis noored ei tohigi ennast väljendada, kas kunsti saab hakata tegema alates 18. eluaastast. Selgitasin viisakalt, et ei ole mõtet üle reageerida. Kui järgmisel päeval õpetajate tuppa astusin, istusid õpetajad seal diivanil reas ega vastanud mu sõbralikule tervitusele.

Facebooki sõnumi helin

Ühel hommikul äratas mind Facebooki sõnumi helin. Kuigi mul polnud tööpäev, teatas õppealajuhataja, et talle ei meeldi, kuidas ma õpilasi hindan. Selgitasin, et sel poolaastal hindan eraldi meeskonna- ja individuaalseid töid ja nende hinnete kaal erineb. Kui õpilasel oli individuaalne töö tegemata, jäi ta automaatselt täiendavale õppetööle, isegi kui meeskonnatöö oli tehtud – lõpuhinde pidin kõigile ju eraldi panema. Mulle üritati selgeks teha, et minu aine peab olema hästi lihtne ja häid hindeid peavad saama kõik. Ühele klassijuhatajatest ei meeldinud, et tema õpilased jäid täiendavale õppetööle. Aga mida ma pidin tegema, kui õpilased oma töid ei esitanud?! Hindasin nii, nagu eeskiri ette nägi, ega lasknud ennast mõjutada. Kuidas sai keegi minu töösse üldse niimoodi sekkuda?

Viisin õpilased täiendava õppetöö alguses Sõpruse kinno väärtfilmi vaatama. Pärast selgus, et seda ei oleks ma tohtinud teha, sest filmi näidati raha eest. Huvitav, kas õpilastele kohustuslikud õppetööga seotud teatrikülastused peaks ka ära keelama? Needki ju maksavad. Suvetöö pidi toimuma kooli seinte vahel ja vahetul juhendamisel. Ma ei teadnud seda ega teinud nii, sest see olnuks noorte piiramine – filmi saab teha kõikjal. Miks peaksid õpilased suvel koolis passima, kui saavad filmida näiteks looduses?!

Selline olukord ei saanud jätkuda. Otsustasin direktorile kirjutada ja kõik algusest lõpuni ära rääkida. Direktor on muhe mees, jäi diplomaatiliseks, lubas kolleege rahustada ning arvas, et järgmisel aastal kõik laabub.

Suvel mõtlesin juhtunu üle hoolikalt järele. Püüdsin aru saada, milliseid vigu ma olin teinud ja kuidas järgmisel aastal kõike paremini teha.

Kuidas õpetajast sai kummitus

Uue õppeaasta alguses koputasin esimese asjana õppealajuhataja kabineti uksele, et asjad rahulikult selgeks rääkida. Ma ei jõudnud suudki lahti teha, kui ta tõstis häält: ta võivat mu kohe lahti lasta, sest ma ei ilmunud õppenõukogusse. Minul aga polnud aimugi, et oleksin pidanud õppenõukogus kohal olema, kuna esimesel aastal ma seal ei käinud.

Keegi õpilastest oli juhtkonnale või hoolekogule kaevanud, et sai halva hinde või midagi taolist – mida keegi täpselt ütles, seda mulle ei selgitatud.

Mulle lubatud filosoofiatunde tunniplaanis polnud. Hoolekogu olevat otsustanud asendada need avaliku esinemise tundidega. Endamisi mõtlesin, et enne esinemist tuleks noori õpetada mõtlema, maailma nägema ja ümbritsevat analüüsima, mida võiksidki pakkuda filosoofiatunnid. Alles siis on neil midagi avalikult öelda. Kõikidele mu ettepanekutele vastati, et nii ei saa, ei tohi, ei ole võimalik – mu ees seisis müür, millest poleks üle saanud isegi Jackie Chan.

Otsustasin kolleegidega edaspidi võimalikult vähe kontakti otsida ja vaikselt oma asja edasi teha. Facebooki sõbralistist olin ära kustutanud nii õppealajuhataja kui ka huvijuhi. Aga minu vastu suunatud terror oli juba alanud. Kui õpilaste vahel esineb vahel koolikiusamist, siis nüüd algas õpetaja kiusamine.

Näiteks üks paljudest juhtumitest. Tegin aasta alguses kogemata vea: sisestasin tunnis antud koduse ülesande e-kooli liiga hilja, mistõttu paljudel jäi see tegemata ja nad said hindeks ühe. Kui tund oli just algamas, tormas klassi kaks maruvihast klassijuhatajat, kellest üks käratas õpilastele: „Välja!” Õpilased lahkusid ehmunult. Mõtlesin, et ehk peaksin ise ka ruumist väljuma, olin šokeeritud. Mõistsin ühe saanud õpilaste olukorda ja lubasin neile uue võimaluse anda. Aga kuidas ikkagi saab nii kolleegi tunnis käituda? Klassijuhatajad tormasid mu klassi, raiskasid väärtuslikku tunniaega, ei osanud viisakalt kokku leppida, et arutada asja rahulikult mujal.

Nüüd hakati kontrollima kõike, mida ma tegin. Mind ei usaldatud enam üldse. Kõik, mis oli enne lubatud, oli nüüd keelatud. Oli tekkinud kollektiivne massipsühhoos, arvamus, et ma teen kõike valesti. Mind räägiti taga, oldi kambakesi üksmeelel, et olen probleemne õpetaja. Loomulikult olin ma probleemne, sest julgesin eristuda, võidelda oma asjade eest.

Sel õppeaastal ei läinud ma kordagi õpetajate tuppa. Läksin alati otse oma klassi, andsin tunnid korrektselt ära ja lahkusin vaikselt. Minust oli saanud kummitus.

Arenguvestlus ja PowerPoint

Järgneval poolaastal hakkasid filmiõppe tunnid ära jääma. See halvas mu töö. Minu tundide ja hindamiste ajale hakati panema kooli üritusi. Minu tunde ei väärtustatud. Kui õppealajuhatajalt e-kirjas aru pärisin, sest tundide ära jäämisest mulle ei teatatud, ta isegi ei vastanud. Ainus usaldusväärne info tuli õpilastelt.

Aasta lõpus enne arenguvestlust saadeti kõigile õpetajatele küsimustik, kus tuli hinnata, millised olid õppeaasta saavutused, mida saaks paremini teha jne. Kirjutasin julgelt ja avameelselt, mis on minu arvates selles koolis valesti. Arenguvestluse registreerisin direktori juurde, sest õppealajuhatajaga polnud mul enam võimalik rääkida. Kuna ma pole allaandja, ütlesin direktorile, et tegelen õpilastega edasi. Selgus, et minu aine oli hoolekogu otsusega tehtud valikaineks ja suve jooksul pidin koostama PowerPointi esitluse, et oma ainet ja ennast õpilastele tutvustada.

Augustis võtsin ühendust paari endise õpilasega. Tegime koos humoorika video, kus nad kiitsid mind ja minu ainet. Igavate PowerPointi slaidide asemel tegin valikaine presentatsiooniks eneseiroonilise filmikese, mille peale õpilased sumisema ja õpetajad kulmu kortsutama hakkasid. Ja nõndaviisi vahetult enne õppeaasta algust konkureerisid Tallinna Lilleküla gümnaasiumi õpetajad aulas – igaüks oma valikainega uute õpilaste ees.

Järgmisel päeval kuulsin õpilastelt, et klassijuhatajad olid tunnis eeltööd teinud ja soovitanud minu ainet mitte valida – see olevat raske. Väidetavalt oli filmiõppe valinud viis õpilast, aga kokku oli vaja saada 12. Kui küsisin valiku tulemusi näha, neid mulle ei näidatud.

Ja nii nad minust lahti saidki. Direktor teatas, et tal pole mulle enam tööd pakkuda, ja edastas mulle koondamisteate. Kirjutasin sellele alla ja astusin kooli uksest välja. Tundsin isegi kergendust, et olin vabanenud Eesti haridussüsteemist, kus olin veetnud vabatahtlikult kaks aastat.

Koolisüsteemi ebasobiv?

Siiski polnud see veel kõik. Järgmise päeva hommikul nägin e-koolist, et kahe õpilase hinded oli õppealajuhataja mulle teatamata ära kustutanud. Need õpilased polnud poole aasta jooksul teinud ühtegi tööd, tegevusetus jätkus täiendaval õppetööl, seega jäid hinneteks ühed. Klassijuhataja viitas punktile, et ma pidanuks neid vahetult juhendama. Seda olin ma juba teinud, pakkunud viimasel hetkel õpilastele välja ka lisavastamise aja. Õpilastest ei kuulnud ma midagi. Kui klassijuhataja mõistis, et hoolimata suvetööst ei saa hinded parandatud, palus ta mul ühtesid mitte sisse panna. Ma ei olnud nõus: hinnete kustutamine olnuks ebaaus mitte ainult teiste õpilaste, vaid ka suvetööliste endi suhtes. Just nii tekib arusaam, et ka tööd tegemata saab hakkama. Aga et mainet hoida ja konkurentsis püsida, on koolil vaja häid hindeid. Kaebasin Tallinna haridusametile, kust tuli vastus, et õppealajuhataja oli andnud mulle korralduse hinded ära parandada, sest õpilastel olid tervislikud põhjused, miks nad töid ära ei teinud. See oli vale: klassijuhataja oli palunud mul viisakalt hinded ära parandada, korraldusest ei olnud juttugi. Praegu tegeleb selle probleemiga haridus- ja teadusministeerium.

Lõpetuseks tahan öelda, et kuigi tegin algaja õpetajana vigu ja eksisin reeglite vastu, ei õigusta see kooli sellist käitumist. Olen kuulnud mitmest sarnasest juhtumist, eriti loominguliste ainete õpetajatega. Kui minuga olid nii suured probleemid, miks ei kutsutud mind kordagi hoolekogu või juhtkonna ette vaibale, vaid saadeti ainult elektronkirju või võeti minuga ühendust Facebookis? Miks ei antud mulle võimalust midagi selgitada?

Kõik ained ei ole ühesugused, kõigile ei saa rakendada samu reegleid. Püüdsin õpetada nii, nagu oleks noortele parim. Ei saa olla kinni aegunud pedagoogikas, mis pärsib noori olemast need, kes nad tegelikult on. Ka minul ei lastud olla õpetaja, kes ma olla tahtsin. Kool vajab erinevaid õpetajaid, mitmesuguseid meetodeid ja lahendusi, et õpilased saaksid hea ja mitmekülgse hariduse. Ilmselt ma kellegi arvates koolisüsteemi ei sobinud, aga võib-olla ei sobi hoopis praegune süsteem noorele kirglikule õpetajale, kes usub sellesse, mida ta teeb.

Eik Tammemäe


Kooli arvates oli konfliktide peamine põhjus inimese ülikõrge enesehinnang ja kriitika talumatus

Tallinna Lilleküla gümnaasiumi direktor Jaan Paas, miks entusiastlikult alustanud õpetaja sattus ebasoosingusse ja mis talle saatuslikuks sai – pedagoogilise hariduse puudumine, liiga jäigad reeglid ja raamid, suhtlemisprobleemid või miski muu?

Mina ei nimeta seda ebasoosingusse sattumiseks. Algaja õpetaja sattus konflikti teiste õpetajatega, õppealajuhatajaga ning ka mitme õpilasega. Minu arvates oli konfliktide peamine põhjus inimese ülikõrge enesehinnang. Teine oluline põhjus oli kriitika talumatus oma tegevuse suhtes. Kolleegide nõuanded talle kui algajale õpetajale muutusid üsna ruttu tema silmis tagakiusamiseks ja «terroriks», nagu ta oma kirjutises nimetab. Ometi olid nõuanded heasoovlikud ja pedagoogilised ning tagasiside konstruktiivne.

Mida oleks pidanud tegema selles olukorras teisiti õpetaja ise ning mida kolleegid ja kooli juhtkond?

Õpetaja, kellel praktiliselt igasugune pedagoogiline kogemus puudus, oleks võinud arvestada kolleegide soovituste ja nõuannetega. Kooli juhtkond püüdis inimesega vestelda ja teda ka e-kirjade teel nõustada, kuid raske on aidata seda, kes abi ei taha, vaid selles hoopis kiusamist näeb. Kui lisaks vastatakse nõuannetele solvangutega, on konfliktid kerged tekkima.

Uuele töötajale andis kool nõustajaks samuti noore ja koolis edukalt hakkama saanud inimese, kellega ta suutis konflikti minna esimese poole aasta jooksul.* Kui õppealajuhataja oma nõuandeid andis ning vigadele tähelepanu juhtis, tõlgendas ta seda kui «kõike õigesti tegeva noore hakkaja õpetaja tagakiusamist».

Mida peaks koolisüsteemis muutma, et noori õpetajaid siiski kooli tuua?

Muutma peaks paljut, ja mitte ainult koolisüsteemis. Koolid on praegu olukorras, kus paljudele erialadele ei ole võimalik õpetajaid leida. Kui noored ei lähe õppima pedagoogilisi erialasid, siis ei ole ka noori kooli tulemas. Seda, et õpetajaamet mitmel põhjusel noorte hulgas hinnatud ei ole, ei saa ainult koolisüsteemi, kooli ja õpetajate süüks panna. Siin on osa ka meedial. Kui õpetajakutse oleks noortele nii positsiooni kui ka tasustamise poolest atraktiivne, oleks ka palju rohkem noori kooli tulemas. Kui õpetajaamet on lihtsalt hädaabinõu, et tööd ja palka saada, siis juhtub ka seda, et kooli satub inimesi, kes ei pruugi pedagoogiks sobidagi.

* Eik Tammemäe kinnitusel tema ise mentori olemasolust ei teadnud.


KÜSIMUS JA VASTUS

Kui tüüpiline või ebatüüpiline selle noore õpetaja lugu on?

Mihkel Kõrbe

Mihkel Kõrbe

Mihkel Kõrbe, Kadrioru saksa gümnaasiumi ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja saksa keele õpetaja, õpetajate liidu juhatuse liige:

Sellised konfliktid on enamasti kahepoolsed. Selle õpetaja lugu ei pruugi olla ainulaadne. Nimelt on palju valik­aineid, mille õpetajad käivad koolides ainult oma tunde andmas ja on seetõttu n-ö tunniandjad, mis tähendab, et nad ei ole sel määral koolielust läbi imbunud, et konkreetse kooli subkultuurist aru saada ja sellesse ka panustada.

Koolides on eri protseduuride (hindamine, e-päeviku täitmine, õppekäikude korraldamine jms) kohta kindlad reeglid, kuid need ei pruugi olla kirjalikult fikseeritud või ei viidata neile alati uute õpetajate instrueerimisel. Sel juhul õpitakse töö käigus või saab õpetaja neist teada alles siis, kui tekivad probleemid (õpilase ja/või lapsevanema kaebus, konflikt kolleegidega vms). Alles siis selgitatakse uuele kolleegile, kuidas koolis asjad käivad. Kindlasti on see kooliti väga erinev. Seetõttu on oluline, et kõigi õpetajate puhul oleks tugev ja toetav mentorsüsteem ja pidev tagasiside kooli juhtkonnalt esimesel aastal. Uus õpetaja, eriti pedagoogilise ettevalmistuse ja varasema koolikogemuseta, vajab tuge ja jõustamist – koolielu peensustest arusaamine ei ole iseenesestmõistetav. Õpilaste kiitva tagasiside korral tuleks selliseid õpetajaid hoida ja leida võimalusi konfliktid rahulikult lahendada – õpetaja endasse tõmbumine ei sobi tänapäeva kooli kui õppivasse organisatsiooni. Kindlasti on selliste konfliktide oluline allikas ka omavahelised suhted – suhete loomisele ja hoidmisele peab kulutama palju energiat, eriti uute inimeste organisatsiooni lõimimisel, siinkohal aitavad meeskonnakoolitused ja vajadusel supervisioonid.

Kuna õpetajate seas on üha rohkem pedagoogilise ettevalmistuseta inimesi, on oluline, et õpetajal oleks kutsestandardis nimetatud kompetentsus, mida ta saaks pidevale eneseanalüüsile ja tagasisidele tuginedes arendada. See tahk õpetajaametis on alles kujunemas. Mis puutub valikainetesse, siis gümnaasiumi õppekava ainete valik on üha rohkem kooli enda otsustada.

Anniken Haldna

Anniken Haldna

Anniken Haldna, filmiõpetaja:

Koolidel pole loovainete õpetajaid kuskilt võtta, seepärast võetaksegi õpetama inimesed, kes on tegelikult kunstnikud ja kellel ei pruugi olla õrna aimu pedagoogikast ega laste psühholoogiast. Neid õpetajaid peaks kool rohkem koolitama ja aitama kohaneda struktuuriga, millega nad pole kunagi kokku puutunud. Muidu on üksteisest möödarääkimine lihtne tekkima. Tähtis on, et õpetaja ei jääks üksi, sest kool on meeskonnatöö.

Minu õpetajakogemus on pisut teine, kuna õpetasin filmitegemist kolm aastat Tallinna 32. keskkoolis, kus üks kooli valitud õppesuund ongi multimeedia, mis sisaldab ka filmitegemise ajalugu, teooriat ja praktikat. Multimeedia suuna lõpetajatel tulebki ühe lõpueksamina teha lühifilm. Filmiõpe on tegelikult väga tänuväärne, sealt leiab iga õpilane vastavalt oma huvidele loovama või tehnilisema rolli. Filmiõpetuses ei õpitagi filmitegemist, vaid teatud moodi mõtlemist ja lugude jutustamist. Film on tugevasti seotud kirjandusega, niisamuti keele, keskkonna ja arvutiõpetusega, mistõttu ka nende ainete lõimimiskohad on vaja õppeaasta alguses õpetajatel omavahel paika panna, et õpilane saaks aru, kuidas õpitu seostub teiste ainetega.

Tagasi üles