Juhtkiri: eksimine ja vastutus

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaa kiirabi
Ida-Virumaa kiirabi Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

On kulunud ütlemine, et sapöör eksib ainult kord elus. Selles lauses on peidus ka sügavam tõdemus, et inimene on siiski ekslik. Igaüks meist, ja mõni eksimus võib olla raskete, isegi traagiliste tagajärgedega. Sõltumata valdkonnast kerkib eksimuse puhul küsimus vastutusest. Sama kehtib ka Ida-Virumaal juhtunu puhul, kus arst lubas kodusele ravile patsiendi, kelle tervislikku seisundit oleks tulnud süüdistuse järgi hoopis haiglas jälgida. Mees suri.

Prokuratuur toetub kriminaalsüüdistuses karistusseadustiku paragrahvidele, mis käsitlevad surma põhjustamist ettevaatamatuse tõttu ning selle eest võib arsti ähvardada kuni kolmeaastane vangistus. Teema väärib laiemat avalikku arutelu sõltumata sellest, millisele seisukohale asub kohus.

Kas valediagnoos peaks ikkagi kaasa tooma kriminaalkaristuse? Kas vastutuse asetamine arstile on õige või peaks seda (vähemalt osaliselt) kandma raviasutus? Kas kõige suurem viga pole mitte meie palju kiidetud efektiivses meditsiinisüsteemis, mis eelistabki seda, et erakorralise meditsiini osakond suunaks patsiendi pigem kodusele ravile? Neid küsimusi on veel ja veel.

Patsient tahab kahtlemata parimat võimalikku ravi. Mõistagi käib selle juurde eeldus, et vande andnud arst vastutab oma tehtud raviotsuste eest. Samas on olukordi, kus arst peab paratamatult tulemuse nimel riskima. Otsus tuleb langetada kiiresti. Risk suurendab eksimise võimalust. Kuigi oleme uhked oma e-lahenduste üle, puudub ka arstil tihti diagnoosi panemiseks info patsiendi kohta. Ebaõnnestumiseks piisab mõnikord õige vähesest. Ja isegi kui kujutame ette, et teave on olemas, jäävad ikkagi juhtumid, mis liigituvad vääramatu jõu kategooriasse. Teisalt võib vigade põhjuseks olla ka rumalus, hoolimatus või raviasutuse logisev süsteem. Oluline on, et ravivigu ei varjataks.

Inimeste suhtumine sellesse teemasse sõltub paljuski isiklikust kogemusest. Ka võrdlemisi pragmaatiline inimene võib nõuda süüdlase väljaselgitamist ja kahju hüvitamist, kui eksimus puudutab teda ennast või tema lähedast.

Eestis on aastaid räägitud arstide mittesüülise vastutuskindlustuse vajalikkusest. See tähendab, et meditsiinilise vea tõttu tekkinud tüsistused, samuti letaalsed juhtumid katab kindlustus. Soomes näiteks on juhtumite menetlemiseks loodud keskne hüvitusorgan. Muidugi on küsimus, kelle taskust tuleb raha.

Eile tuletasid eksperdid meelde, et eurodirektiiv, mis käsib liikmesriikidel luua süsteem patsientidele tekitatud kahjude hüvitamiseks, on seni Eestis üle võtmata. Ida-Viru traagiline juhtum tuletab seda valusalt meelde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles