Paljud inimesed kogu maailmas tõenäoliselt imestavad, et Hillary Clinton, kes on silmanähtavalt paremini ette valmistunud ja sobilikum Ameerika presidendiks kui tema vastane Donald Trup, ei liigu tantsiskledes võidu poole. Ka mitmed ameeriklased jagavad ülejäänud maailma hämmingut, kirjutab USA poliitajakirjanik Elizabeth Drew.
Riiklike arvamusküsitluste tulemused jäävad kõikuma kuni 8. novembril toimuvate valimisteni. Viimastel nädalatel on Trumpi toetus aga Clintoni omale lähenenud ning ähvardab sellega isegi võrdsustuda valijameeste kogus, kus Clintonil on mõningane eelis tänu demokraatide ülekaalule kõige rahvarohkemates osariikides nagu New York ja California. Miks see nii on?
Alustuseks, hoolimata sellest, et Trump ei tea peaaegu mitte midagi valitsemisest ega avalikust korrast, on tal õnnestunud koondada enamik vabariiklastest enda selja taha. Üheks ajendiks on vabariiklaste pikaajaline viha Clintoni vastu. Järgmiseks Ülemkohus, kus juba on üks vaba koht, kuhu president peab täitja määrama ja nelja aasta jooksul tekib neid tõenäoliselt juurde.
Trump on ära kasutanud ka paljude ameeriklaste majanduslikku ärevust, haarates kinni samast immigrandi- ja eliidivastasusest, mis on kanda kinnitamas mitmes Euroopa riigis. Trump ei saa aga võita ainult ülikoolikraadita valgenahaliste meeste toel, mistõttu on ta kohmakalt üritanud mõista anda, et hoolib ka afroameeriklastest ja latiinodest – mitte afroameeriklaste ja latiinodega suheldes, vaid rääkides nendest liialdatud stereotüüpide abil valgele publikule. Pole just üllatav, et afroameeriklased ja latiinod peavad tema kommentaare taktitundetuks ja patroniseerivaks. Lisaks pole Trump suutnud veel veenda oma tegelikku sihtrühma, kelleks on valgenahalised naised.
Samal ajal on Clintonil omad probleemid sellega, et saada kokku president Barack Obamat toetanud naiste, afroameeriklaste, latiinode ja Y-põlvkonna koalitsioon. Mitmed noorukid, kes toetasid kirglikult Clintoni oponenti demokraatide partei eelvalimistel - Bernie Sandersit -, on eiranud Sandersi enda manitsusi Clintonit toetada ning räägivad kolmanda partei kandidaatide poolt hääletamisest, see aga tähendaks sisuliselt Trumpi toetamist.
Parteide juulis toimunud riiklikest kongressidest saadik on mõlemad kandidaadid vaheldumisi saavutanud edu ja kandnud kaotusi. Septembris, kui Trumpi tulemused küsitluste andmetel paranesid, püüris ta eemalduda rassistlikust niinimetatud sünnijärgsuse liikumisest, mis vääralt väidab, et Ameerika esimene mustanahaline president Obama ei sündinud USAs, olles seetõttu presidendi ametikohale kõlbmatu.
Trumpi napisõnalised ja vimmakad märkused tuletasid kõigile meelde, et ta oli ise üks kõige valjemaid sünnijärgsuse liikumise eestvedajaid. Tema püüdlused kahju kontrolli alla saada andsid veel ühe tagasilöögi, sest Trump väitis valelikult, et kuulujutu algatas Clinton koos oma 2008. aasta presidendikampaania meeskonnaga. Mitmed uudisteagentuurid kasutasid lõpuks sõna «valetama» oma kajastustes Trumpi kohta - varasemal on ta valskusega sisuliselt puhta nahaga pääsenud.
Trumpi toetuse hiljutine tõus küsitlustes ei näita niivõrd seda, et tast on saanud parem kandidaat, kui Clintoni nõrkust ja halba õnne. Väljaspool oma kirglike toetajate ringi on Clintonil alati olnud probleeme valijate entusiasmiga. Ta näib paljudele ninatarga kõigeteadjana – selle supertarga tüdrukuna, kes koolis kõik poisid eemale peletas. Ta seisab silmitsi ka rohke seksismiga ja seda isegi omaenda toetajate seas. (Üks demokraadist endine kuberner ütles hiljuti, et Clinton peaks rohkem naeratama. Kas ta oleks sama öelnud ka meesterahva kohta?)
Mõned oma probleemid on Clinton ka ise tekitanud. Tema halb otsus kasutada eraserverit välisministri ametis e-kirjavahetuseks ja riskida sellega salastatud materjalide avalikuks saamisega on muutunud tema kampaaniale krooniliseks koormaks. Ta muutis probleemi ka teravamaks, kui ta väitis vääralt, et tema eelkäijad olid käitunud samamoodi ja välisministeeriumi julgeolekuametnikud olid selleks loa andnud. Erinevalt Trumpist ei andnud press talle sel teemal mingeid järeleandmisi.
E-maili saaga suurendas valijate kauaaegset muljet, et Clinton ei ole aus ega usaldusväärne ning see muutis ta parempoolsete vastaste rünnakutele haavatavaks. Väga konservatiivne survegrupp Judicial Watch on probleemile korduvalt tähelepanu tõmmanud, sundides Clintonit avaldama ka need e-kirjad, mida ta polnud välisministeeriumile edastanud. (FBI leidis Clintoni serverist peaaegu 15 000 sellist e-kirja.) Arvukad praegu veel avaldamata kirjad, mis võivad potentsiaalselt Clintonile kahju tekitada, võivad veel enne valimisi avaldatud saada.
Kuigi FBI direktor James Comey otsustas, et ei soovita Clintonile e-kirjade probleemi pärast süüdistust esitada, kahjustas mees tema kampaaniat kommentaariga, et Clinton oli olnud äärmiselt hooletu. Igal juhul pani otsus süüdistust mitte esitada vabariiklased ja konservatiivsed kommenteerijad lärmama, et Clinton on saanud demokraatide administratsiooni eeliskohtlemise osaliseks. Küsitluste tulemused näitasid, et 56 protsenti vastanutest nõustusid, et Clintoni oleks pidanud kohtulikult vastutusele võtma.
Augustis kerkis Clintonil esile uus probleem, kui Associated Press teatas, et mitmed Clintoni Fondile annetajad olid välisministeeriumis Clintoni ametiajal saanud erikohtlemise osalisteks, peamiselt kohtumiste saamisel. Paljud neist inimestest oleks aga kokkusaamise niikuinii saanud ning puuduvad tõendid, et selle tulemusena muudeti midagi välisministeeriumi käitumises.
Väljaanne Washington Post on aga samal ajal alustanud Trumpi enda heategevusorganisatsiooni küsitavate ja võibolla isegi ebaseaduslike kulutuste kajastamist. Trump, kes ei olnud oma fondile annetanud 2008. aastast saati, kasutas hiljem selle rahasid isiklike esemete ostmiseks (sealhulgas üks tema enda kahemeetrine portree) ja juriidiliste kulude katteks. Eelnevalt oli avalikuks tulnud ka fakt, et Trumpi fondi rahasid oli kasutatud ka Floridas ja Texases peaprokuröri valimiskampaaniatesse panustamiseks, mis on samuti ebaseaduslik.
Lõpetuseks oli Clintonil ka halb õnn haigestuda ja jääda videosalvestistele, mis näitab teda peaaegu kokku kukkumas, kui ta 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku mälestuseks pühendatud tseremoonialt New Yorkis varakult lahkus. See lisas veel õli tulle parempoolse meedia spekulatsioonile, et Clintoni tervis pole piisavalt hea, millele Trump lisas seksistliku süüdistuse, et Clintonil puudub presidendiameti pidamiseks vajalik vastupidavus.
Olles alguses väitnud üleväsimust, teatas Clintoni leer, et tal on kaks päeva varem diagnoositud kopsupõletik. Suur osa meediast oli vihane, et seda infot varem ei avaldatud. Ameerika presidendivalimised on aga jõhkrad maratonid ning on mõistetav, et Clinton ei soovinud juba planeeritud üritusest ära öelda. Hilisem küsitlus näitas, et enamik rahvast nõustus sellega.
Clintoni nelja päeva pikkune haigestumine tuli just siis, kui ta oli valmistumas põhjendama, miks inimesed peaksid tema poolt hääletama, selle asemel et võtta sõna teemal miks Trumpi poolt ei tohiks hääletada. Tema kampaaniarajale naasmise ajal toimusid pommitamised New Yorkis ja New Jerseys ja veel kaks tulistamist, mille käigus politseinikud lasid maha kaks relvastamata afroameeriklast. See tiivustas meeleavaldusi võtmeosariigis Põhja-Carolinas. Sündmused said osaks debatist ning Trump mängis, nagu tavaliselt, rassierinevuste ning Obama ja Clintoni süüdistamisega.
See on olukord, mille keskel suundusid kandidaadid näost-näkku debattidesse, mis kipuvad mängima suurt (isegi liiga suurt) rolli USA valimistulemustes. Oleks rumal nimetada neid valimisi lõppenuks, enne kui see päriselt nii on.
Elizabeth Drew on regulaarne kaasautor väljaandes The New York Review of Books õige hiljutisemana Washington Journal: Reporting Watergate and Richard Nixon’s Downfall autor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.