/nginx/o/2016/09/20/5862477t1h5c7f.jpg)
Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin annab seekordses artiklis ülevaate, mida Venemaa meedia septembris Eesti kohta kirjutas.
Andrei Kuzitškini ülevaade: mida kirjutas Venemaa meedia septembris Eestist? (3)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
4. oktoober 2016, 11:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Presidendivalimised
Septembris pöörasid Venemaa massiteabevahendid palju tähelepanu Eesti presidendivalimiste kampaania keerdkäikudele. Ära tasub mainida veebiväljaannet Gazeta.ru, milles 22. septembril ilmus pikk lugu pealkirjaga «Peaaegu meie Marina». Selles kirjutati:
«Eestis lõppes kandidaatide ülesseadmine presidendi ametikohale. Valimisvõitluse üks peamisi soosikuid on Eesti endine välisminister Marina Kaljurand, kes on sünnilt pooleldi venelane ja kes Moskvas töötades puutus kokku Kremli-meelse liikumise Naši rünnakutega. Aga isegi sellise pagasiga võib Kaljuranna saamine presidendiks tuua kaasa positiivse pöörde Tallinna ja Moskva suhetes.»
Kaljurannal on venelannast ema. Poliitik ise peab end samuti venelaseks, nagu ta on mitmel korral vestluses ajakirjanikega tunnistanud. Aga isegi kui Kaljuranda ei saa nimetada Venemaa-meelseks poliitikuks, arvab Venemaa Teaduste Akadeemia Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi Euroopa Uuringute Keskuse vanemteadur Vladimir Olentšenko, et tema tasakaalukus võiks anda positiivse impulsi Tallinna ja Moskva suhete arengusse.
Marina Kaljuranna Venemaa-meelse positsiooni tõenduseks toob Gazeta.ru ära 4. detsembril 2015 Eesti välisministriga tehtud intervjuu.
«Loomulikult me näeme, et Venemaa praegune tegevus on agressiivne, provokatiivne ja raskesti ennustatav,» sõnas Marina Kaljurand. «Need on faktid, millega me viimasel ajal silmitsi seisame. Sündmused Krimmis, sõjategevus Ida-Ukrainas või Venemaa ühepoolne pommitamine Süürias - me näeme kõike seda suurepäraselt ja loomulikult võtame seda arvesse. Aga kas Eestile on Venemaa poolt ohtu kui konkreetsele riigile või kui NATO liikmesriigile? Ma tahaksin öelda, et ei ole. Ja ma vastan, et ei ole.»
Riigiduuma valimised
Venemaa ajakirjandus ei jätnud tähelepanuta ka riigiduuma saadikute valimiste seda tahukest, milles oma hääle andsid Eestis elavad Venemaa kodanikud. Infoagentuur Regnum andis viitega Venemaa Föderatsiooni Eesti saatkonnale teada järgmist:
«Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma valimistel hääletas Tallinna ja Narva valimisjaoskondades 10 493 inimest. Enamik neist - 7127 valijat - andis hääle erakonna Ühtne Venemaa poolt (68% kõigist häältest). Järgnesid: VFKP (1162 häält), VLDP (750 häält), Rodina (417 häält), erakond Venemaa Kommunistid (209 häält). Riigiduuma valijate valimisosalus Eestis püstitas antirekordi, jäädes alla 13%.
2011. aasta detsembris hääletas üheksas Tallinnas, Tartus ja Narvas asunud jaoskonnas 17 941 inimest, mis moodustas 15,2% neist 118 220 Venemaa kodanikust, kes elasid Eestis ja kel oli sel hetkel õigus hääletada. Venemaa Eesti saatkond on veendunud, et osalust mõjutasid nii omaenda kandidaatide puudumine kui ka mitmesugused piirangud valimisjaoskondade arvu suurendamisele, mida seadsid Eesti võimud.
Vaatamata sellele, et Venemaa välisministeerium pöördus mitu korda ametlikult Eesti võimude poole, ei lubanud Eesti kordagi Venemaa võimuorganite valimise jooksul avada oma territooriumil täiendavaid valimisjaoskondi mujal kui ainult Venemaa diplomaatiliste esinduste territooriumil. Eestis elab kõige rohkem Venemaa kodanikke Venemaa enda järel - üle 100 000.»
Tasub pöörata tähelepanu selle loo autorite iseäralikule loogikale: Venemaa kodanike arv Eestis kahaneb, aga valimisjaoskondade arv miskipärast peaks suurenema. Pigem mõjutas valimisosaluse langust Eestis elavate Venemaa kodanike huvi kahanemine Venemaa valimiste vastu. Mõistagi Venemaa saatkonnale selline olukord ei meeldi, mistõttu Venemaa diplomaadid üritavadki kogu süü oma kodanike passiivsuse eest veeretada Eesti valitsuse õlule.
Den za Dnjom ja venekeelne Postimees
Peaaegu kogu Venemaa ajakirjandus kajastas teadaannet, et Eestis lõpetatakse venekeelsete trükiväljaannete Den za Dnjom ja Postimees Na Russkom Jazõke väljaandmine. Info- ja analüüsiportaal Polit.ru teatas pealkirja «Eestis suletakse viimased venekeelsed ajalehed» all 29. septembril, et «lähipäevil lõpetavad Eestis tegevuse kaks viimast regulaarselt ilmuvat venekeelset trükiväljaannet: Den Za Dnjom ja Postimees Na Russkom Jazõke».
Sealjuures tsiteeritakse Postimees Grupi juhatuse esimeest Peep Kala: «Kõikide Eestis ilmuvate venekeelsete paberlehtede tellimuste arv ja lugejanumbrid on viimastel aastatel olnud languses. Venekeelsete veebiväljaannete lugejanumbrid on samal ajal korralikus kasvus.»
Lugejate ja reklaamiandjate üleminek internetti ollagi eriti kiire just Eesti venekeelse ajakirjanduse segmendis. Kala sõnul oli seepärast otsustatud katkestada ajalehtedesse investeerimine.
Tasub märkida, et peaaegu kõigis Venemaa ajakirjandusväljaannetes rõhutati seda, et suletakse «kaks viimast venekeelset väljaannet Eestis». See ei ole loomulikult õige, sest Eestis ilmuvad edaspidigi nädalaleht MK Estonija ja ajaleht Stolitsa. Siin on tegu traditsioonilise Venemaa propagandavõttega: püütakse tõestada, et Eesti valitsus ajab vene keelt diskrimineerivat poliitikat. Selle tõestuseks kõlbab ka väljamõeldud «fakt».
Venekeelne elanikkond
Balti riikide vene elanikkonna diskrimineerimine on Venemaa propagandistide lemmikteema. Kremli peamine propagandakanal Rossija Segodnja annab sellest teada nii:
«Venemaa haridusministeeriumi esindaja Ksenija Trintšenko teatas OSCE inimõigustealasel kohtumisel Varssavis, et Eestis ahistatakse karjuvalt venekeelse elanikkonna haridusalaseid õigusi. Järjekindlalt kahandatakse vene koolide ja gümnaasiumide arvu ning viiakse õppetöö vähemalt 60% ulatuses üle eesti keelele. See ei ole mitte õppetegevuse objektiivse optimeerimise tulemus, vaid kõige ehtsam diskrimineerimine.»
Ma usun, et Venemaa haridusministeeriumil oleks mõttekas kõigepealt lahendada probleemid oma maal ja alles seejärel hakata õpetussõnu teistele jagama. Sellisteks probleemideks on näiteks Venemaal niisuguste koolide sulgemine, kus õpe käis seni rahvuskeeles, või selliste ajalooõpikute trükkimine, milles naabrite koloniseerimist ja okupeerimist Venemaa poolt nimetatakse «vabatahtlikuks ühinemiseks».
Elu Eestis
Venemaa kommunistide ajaleht Pravda tutvustab oma lugejatele jätkuvalt, kui õudne on elu Eestis. Ajakirjanik Andres Sepp kirjutab artiklis «Kaotsi läinud unelmad», et «Eesti oodatava ja tegeliku palga vahel haigutab endiselt märkimisväärne lõhe. Need, kes praegu töötavad ja otsivad tööd, arvestavad sellega, et nad saavad keskmiselt kuus palka 1434 eurot, samal ajal kui tegelik keskmine palk oli aprillis 913 eurot ehk peaaegu 40% oodatavast väiksem.»
NATO väed
Väga tihti mainitakse Eestit Venemaa ajakirjanduses seoses NATO plaaniga tuua meie maale lisajõude. Nii kirjutab näiteks Gazeta.ru:
«NATO väed ilmuvad Baltikumi juba järgmise aasta kevadel. Alliansi juhtkond nimetab nende siirmist vastuseks Venemaa ohule. Sõjaväespetsialistid, kelle poole Gazeta.ru pöördus, kinnitasid, et neli tuhat sõdurit ei kaitse kedagi Venemaa eest, küll võivad aga valla päästa suure, isegi tuumasõja. Mis tahes Venemaa ja NATO sõda tooks vältimatult kaasa konfliktipoolte massilised tuumaraketilöögid. «Nelja pataljoni üldine kaal suures sõjas, milles kasutatakse tuumarelva, on tühine. Aga provotseerida konflikti suudab ka mõni pataljon küll,» sõnab ülem kindralleitnant Nikolai Moissejev. «Algul algab sõda ainult tavaliste relvade kasutamisega, aga kasvab kiiresti üle tuumasõjaks.»»
Niisugused Venemaa ekspertide arvamused meenutavad tihtipeale varjamatuid ähvardusi, mistõttu NATO jõudude paigutamine Balti riikidesse tundub olevat igati põhjendatud.
Uuringud
Huvitava materjali maailma riikide elanikkonna tervislikust seisundist avaldas Venemaa ajaleht Kommersant. Selles kirjutatakse:
«Briti meditsiiniajakiri The Lancet avaldas riikide edetabeli elanikkonna tervise järgi. Seda võrreldi 33 näitaja alusel, nende seas näiteks puhta vee kättesaadavus, hügieenitase, rasestumisvastaste vahendite kasutamine, alkoholi tarbimise ja suitsetamise leviku tase, ülekaal, imikute suremus, haigestumine tuberkuloosi, malaariasse /…/ Kõigi näitajate korral anti riikidele hindeid vahemikus 0 kuni 100, seejärel aga arvestati välja keskmine. Hinnati ajavahemikku 1990-2015.
Uuringu autorid võtsid võrdlusse 188 riiki, mille seast esikohale kerkisid Island, Singapur ja Rootsi. Venemaa paikneb 119. kohal. Enamik endisi NSV Liidu riike on Venemaast eespool. Eesti asub 29. kohal (74 punkti), Läti 45. (69), Leedu 47. (68), Usbekistan 55. (67), Türkmenistan 60. (66), Aserbaidžaan 75. (63), Moldova 80. (62), Kasahstan 85. (62), Armeenia 86. (62), Tadžikistan 99. (59), Gruusia 106. (58), Kõrgõzstan 113. kohal (56). Venemaa kõige hullemad näitajad on alkoholi tarvitamise tase (7.), enesetappude arv (21.) ja vägivaldsete surmade arv (25.).»
Eesti kohta käivatest positiivsetest uudistest võib ära märkida materjali, mis kõneleb Venemaa turistide voo kasvamisest Eestis. Sellest räägib Gazeta.ru:
«2016. aasta esimese poolaasta andmete põhjal olid Venemaa turistid Eestit külastavate välismaalaste seas teisel kohal. Iga üheksas rännumees saabub Eestisse just Venemaalt. Absoluutne enamik turiste, kes Eestis ka ööbis, tulid Peterburist ja Leningradi oblastist (70%), veel 13% Moskvast ja Moskva oblastist ning 8% Pihkvast.
Venemaa turistide küsitlemise põhjal suuremates piiripunktides on selgunud, et keskmiselt kulutab päevaks Eestisse sõitnud turist seal 71 eurot (sellest 55 kaupadele ja 16 toidule). Hotellis peatumise eest makstakse keskmiselt 88 eurot päevas. Turistide seas on kõige populaarsemad sihtkohad Tallinn, Narva, Narva-Jõesuu ja Tartu.»
Kes tahab olla terve ja kaua elada, peab sõitma Eestisse. Ja parem oleks, kui suure rahakotiga.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.