/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
Kersti Kaljulaidi tee presidendi ametikohale oli väga kiire ja võiks öelda, et püstloodis, kuid meie presidendivalimiste süsteem võimaldab seda. Otseselt ei ole seadusse kirjutatud, et kui valimiskogus presidendi äravalimine ei õnnestu, siis läheb protsess uuesti riigikogusse, kuid ega riigikogu esimehel peale valimiste läbikukkumist valijameestekogus ka muid valikuid olnudki, kui kutsuda ühise kandidaadi leidmiseks kokku vanematekogu, kirjutab Vabaerakonna juhatuse liige Aimar Altosaar.
Meie põhiseaduse vaim ütleb, et leppige riigikogus kokku ja valige endale president. Sisuliselt tähendab see konsensulikku kokkulepet kõigi riigikogus esindatud poliitiliste jõudude vahel, sest kui kellegi taga on juba vähemalt 68 toetushäält, siis ei ole ilmselt enam mõtet kedagi teist üles seada.
Seekord, nagu teame selline konsensus saavutatigi – EKRE fraktsioon ei toetanud, kuid ei väljendanud ka vastuseisu ega algatanud mõne alternatiivse kandidaadi ülesseadmist. Tegelikult oli nüüd esimene kord, kus saavutati kõigi poliitiliste jõudude vahel presidendi valimise küsimuses koosmeelne kokkulepe, sest kõik eelmised presidendivalimised läbiti konkureerivate hääletustega.
Valijatel peaks olema põhjust rõõmustada, et meie rahvaesindajad riigikogus on siiski võimelised ilmutama riigimehelikkust ja koosmeelt ning valima Eestile president ilma erakondlike kaklusteta ja vastastikuste ärategemisteta. Just sellise käitumise nahka läks pikaks kujunenud presidendikampaania ja esimesed valimised riigikogus ning hiljem valijameestekogus.
Me oleme harjunud, et demokraatia tähendab avalikku võitlust ja konkureerivat hääletamist, mis on kõige harjumuspärasem ja vaatemängulisem osa demokraatlikust protsessist. Eelkõige on aga demokraatia kokkuleppimise kunst – kui erinevad ideoloogiad ja huvid on võimalik vormistada konsensuslikuks leppeks, siis on see kahtlemata tugev sõnum kõigi osapoolte vastutustundlikkuse ja ühiste huvide eest seismise kohta, mida avalik võistlus mitme kandidaadi vahel ei pruugi alati olla.
Kui varasematel presidendivalimistel ei lepitud konsensuslikult presidendikandidaadis kokku, siis seda lihtsalt põhjusel, et piisav enamus oli saavutatav ka avalike valimiste teel. Kuigi meie varasemad (v.a Konstantin Päts) presidendid ei ole valitud väga suure ja veenva ülekaaluga, pigem on võidud olnud napid, ei teinud see meid – nii poliitikuid, kui valijaid ja ajakirjandust – ettevaatlikuks, et oot-oot, see punkt on lähedal, kus vajame konsensust, et edasi minna!
Valimiskogus presidendi valimata jätmine kujuneski kõigile üllatuseks, paljudele isegi šokiks – et mis nüüd siis saab! Tegelikult avanesid võimalused konsensuslikuks kokkuleppeks, millega riigikogu ka väga kiiresti, ilma omavahelise nääkluseta ja üksmeelselt hakkaski tegelema. Kõik erakonnad said esitada uusi kandidaate, kõik said maha tõmmata nimesid, mis neile ei sobinud. Järele jäänud kandidaat oligi täna 90 toetusallkirjaga esitatud Kersti Kaljulaid.
Saame vaid loota, et uus president suudab kiiresti võita rahva usalduse ning riigikogu võtab kohe ette presidendivalimiste seaduse parandamise. Aga alati peab demokraatlikus riigis olema võimalus konsensuslikeks kokkulepeteks, otselülituseks, kui on kaalul riigi usaldusväärsus ning vaja on kiireid lahendusi. Eestis on õnneks demokraatia traditsioon nii tugev, et mis tahes olukorras leitakse lahendus!