Rait Maruste: samasooliste abielust

Rait Maruste
, kohtunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: illustratsioon Katri Karing

Reformierakonna ridades riigikokku pürgiv endine Euroopa tippkohtunik Rait Maruste leiab, et homode kooselu võiks seadustada, kuid mitte abielu mõistet kasutades, mida Euroopa Inimõiguste Konventsioon ei luba.

Õhtuleht annab teada, et õiguskantsler uurib samasooliste välismaal sõlmitud abielude tunnustamise võimalust Eestis. Justiitsminister on leidnud, et see oleks vastuolus Eesti õiguskorraga.

Kui Eesti tahab endiselt olla vaba ja demokraatlik maa, siis varem või hiljem tuleb samasooliste kooselu, sh abielu ja selle tunnustamise küsimuses avalik diskussioon läbi viia ja otsus teha.

Et leida asjakohane lahendus, tuleks silmas pidada paari olulist asja.

Kõigepealt tuleb olla mõisteliselt täpne ja selge ehk - kas me räägime abielust, kooselust või millestki kolmandast.

Abielul on lisaks moraalsele ja sotsiaalsele kontekstile ka selge ja üldtunnustatud juriidiline sisu koos kõigi sellest tulenevate järelmitega.

Seda on euroopa kultuuris, sh õiguskultuuris peetud mehe ja naise vaheliseks kooselu vormiks. Nii ütleb ka meie õigussüsteemi osaks olev Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 12, et «Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond vastavalt … siseriiklikele seadustele».

Sellest järeldub, et mehe ja mehe ning naise ja naise kooselu ei saa nimetada abieluks. See on midagi muud. Iga asja jaoks on kultuurkeeles oma nimetus.

Et inimesed siiski elavad koos ja on selles ka õnnelikud, on fakt, ja pole mõistlikku põhjust neil seda keelata ja mitte lasta oma suhet legaliseerida.

Kuid sellisel juhul peaks ta kandma teist nimetust, sest see on teine situatsioon, millel on ka teine õiguslik sisu ja teised õiguslikud järelmid.

Valdavalt on teistes Euroopa riikides sellist kooselu vormi nimetatud kooselu lepinguks (vrdl abielu/kooselu).

Kas legaalset kooselu soovivad samasoolised paarid tähistavad seda abiellumisele sarnaneva tseremooniaga, on nende eraasi, ja siin pole kõrvalistel ja teisiti arvajatel midagi ette kirjutada.

Vabas ühiskonnas peaks olema välistatud kooselus olevate inimeste halvustamine või diskrimineerimine sel põhjusel, et nad kasutavad seda (legaalset) kooselu vormi.

Teine oluline küsimus on, kas anda samasoolistele paaridele lapsendamise õigus.

Nende soovi seda teha võib mõista, kuid siin tuleb silmas pidada, et ei domineeriks ainult paari (egoistlik) huvi, vaid asjas on ka veel üks oluline osapool – laps.
Keskkonna mõju lapse kasvamises, väärtuste ja rollimudelite kujunemises on väga oluline ega vaja ülekordamist.

Lapsega seonduvate otsustuste tegemisel (näiteks lahutuste puhul külastuste, eestkoste jmt küsimuste otsustamisel) tuleb ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt alati esiplaanile seada lapse parimad huvid. Sellest imperatiivist on lähtunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus.

Seega, kas me teame ja oleme kindlad, et elu samasoolises peres on lapse parimates huvides? Kas meil on õigus otsustada üle tema pea ja teisiti, kui looduse peavoolus on kujunenud?

Siiski ei saa välistada, et mõnel erandjuhul, näiteks samasoolise paari venna või õe või nende lapse orvuksjäämisel, võib parim lahendus olla lapsendamine samasoolise paari poolt.

Kuid see on erand, mis vajab väga individualiseeritud ja asjatundjate hindamisele rajanevat lähenemist.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles