Sellel lool pidi olema teistsugune pealkiri. Pärast valimiskogu esimese hääletusvooru lõppu olin ma üpris veendunud, et mu artikli algne kondikava peab vett. Paari tunni pärast varises kõik kokku, kirjutab Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudi professor Anu Toots Sirbis.
Kuigi presidendivalimiste läbikukkumist oli ennustatud, nägi iga televaataja jahmatust saalisolijate nägudel. Peataolek ja peata olek, uus olukord ja vajadus toimunut uut moodi mõtestada.
Ühelt poolt võib väita, et demokraatia võitis. Tühju sedelid kastitanud valijamehed näitasid oma kodanikuõigust, finaali jõudnud Allar Jõksi nimetati meedias protestikandidaadiks, kes astus vastu kahe suurerakonna võimutsemisele. Valimiskogule eelnes pikk rahva hulka viidud valimiskampaania, kus igaüks sai kandidaate hinnata ja tundma õppida. Ühiskonna poliitiline elavnemine pole aastaid saavutanud sellist intensiivsust nagu tänavuste presidendivalimiste käigus.
Teisalt – Eesti riigi pea jäi valimata, mis on suurendanud ebamäärasust nii riigi sees kui ka väljaspool. Carl Bildt, üks kindlamaid Eesti toetajaid maailmas, hindas protsessi tulemit lakooniliselt: «Not good.» Riigina vajus Eesti läinudlaupäevase «saavutusega» oma kümmekond aastat tagasi, etteaimamatute Ida-Euroopa riikide sekka. Ajal, mil majandus tammub paigal ja lahendamist ootavate poliitiliste otsustuste kuhi üha kasvab, vajab riik presidenti nagu triiviv laev majakat.
Kui mõelda laiemal skaalal, siis paistab silma teatav sarnasus Eesti presidendivalimiste läbikukkumise ja selle sotsiaalse ehmatuse vahel, mis tabas Ühendkuningriiki seoses Brexitiga ja USAd Donald Trumpi kampaaniaeduga. Tundub, et vabad kodanikud on justkui pööranud oma demokraatliku riigi vastu. Tavaliselt süüdistatakse selles nn poliitilist klassi, kes olevat rahvast kaugenenud ega arvesta nendega enam. Kindlasti on selles väites suur annus tõtt. Toimumas on aga teinegi protsess, mida võib nimetada demokraatia institutsionaalseks kriisiks. Lääne demokraatiad on oma olemuselt esindusdemokraatiad, mis väga üldistatult tähendab seda, et kodanikud on usaldanud oma hääle ja otsustamisõiguse demokraatliku riikluse institutsioonidele – valimistele, parteidele, parlamendile, valitsusele. Nende institutsioonide peaülesandeks pole mitte usurpeerida võimu (nagu populistid väidavad), vaid struktureerida poliitilisi protsesse – valijate käitumist, parlamentide ja teiste esinduskogude tööd, ühiskondlikke arutelusid. Kuni ühismeedia ajastuni oli ka ajakirjandusel oma kindel struktureeriv roll poliitikute valvekoera ja demokraatia põhiväärtuste garandina. Just nende institutsioonide ülesande, otstarbekuse ja legitiimsuse kahtluse alla seadmine aitas kaasa praeguse poliitilise ummikseisu kujunemisele.
Üks esimesi vaidlusi, mis tänavuste presidendivalimiste käigus kerkis, oli küsimus sellest, kuidas mõista parteiülest kandidaati? Kuigi kusagil ei ole kirjas, et presidendi kandidaat ei tohi olla ühe partei nimetatu, sai sellest midagi taunitavat või vähemalt mittesoovitavat. Olgugi et Allar Jõksi reklaamisid pea eranditult IRLi aktivistid, üritati teda visalt turustada kui laia põhjaga kodanikuühiskonna kandidaati. Veelgi veidram oli Marina Kaljuranna saaga, kes protsessi käigus muundus parteiüleseks, siis parteiväliseks ja lõpuks koguni parteivastaseks kandidaadiks. Selle hämamise ja valehäbiga löödi esimene mõra demokraatlike institutsioonide usaldusväärsusse.
Teiseks kriisi põhjuseks oli valimisrallis osalevate erakondade nigel organisatsiooniline tervis. Nagu kroonilisel haigel lööb rasketes välisoludes tõbi välja, nii hakkasid käärima ka erakondade sisepinged. Äkitselt olid parteide siseorganid avalikkuse ees lahti kistud nagu haigel operatsioonilaual. Ühtedes (EKRE) püüdsid juhid säilitada nii autoriteeti kui ka autoritaarsust, mis paraku valimistulemusele kuidagi kaasa ei aidanud. Teised, vähese populaarsuse käes vaevlevad jõud (IRL, Vabaerakond), otsustasid kamuflaaži kasuks ja püüdsid jätta muljet, et nemad pole partokraatia osa. Kolmandas (KE) läheneb sisemise võimu- ja kultuurivahetuse tund vääramatult, ent väga visalt. Selle vaevalise purgatooriumi hind on juba praegu kõrge ning raske on öelda, milliste kaotustega Eesti üks populaarsemaid ja organisatsiooniliselt tugevamaid erakondi sellest lõpuks väljub. Neljandad (SDE, RE) hoiavad valitsust, mis läbirääkimisteks vähekarastatud juhtidega jätab neilegi presidendivalimistel vaid tühjad pihud. Nii võibki kokkuvõtvalt öelda, et mitte ükski erakond ei parandanud oma positsiooni kodanikkonna ega ilmselt ka teiste erakondade silmis. Demokraatliku riikluse üks põhiinstitutsioone sai presidendivalimiste tagajärjel kõva hoobi.
Tõsi, seal, kus on kaotajaid, seal on ka võitjaid. Mõni presidendikandidaat kogus endale väga kõva isikliku kapitali aasta pärast toimuvateks kohalikeks valimisteks. Kui Mailis Reps ise poliitikast välja ei astu, siis teised teda ignoreerida enam ei saa. Ka viie aasta perspektiivis töötab aeg selgelt tema kasuks. Peale üksikute kandidaatide oli selles kraavikiskuvas presidendivalimiste protsessis veel üks võitja – naised. See oli vist Eesti poliitikas esimene kord, kui naised kandideerisid võrdselt meestega ja tegid peaaegu sama hea skoori. Võimalus, et Eesti saab naispresidendi, on muutunud väga paljude inimeste loomulikuks mõtteks. Meenutagem, millise ägeda avalikkuse reaktsiooni osaliseks sai Jõks oma rumala ütlusega arvamusfestivalil.
Üks huvitavamaid nüansse soosõbralikuks kujunenud kampaanias oli see, et „naise“ all mõeldi sageli Marina Kaljuranda, aga mitte Mailis Repsi. «Ma toetan Marina Kaljuranda, sest ta on naine» oli argument, mis kõlas tihti nii naiste kui ka meeste suust. Sama seisukohta väljendasid sotside tuntud feministid Marianne Mikko ja Urve Palo. Teine naine, Mailis, ununes feministlikus vaateväljas ning ega ta ise selle rõhutamist ka vajalikuks pidanud. Kui see kahe naiskandidaadi «ebavõrdne kohtlemine» kõrvale jätta, siis oli naiste pildiletulek presidendivalimistel ainus demokraatia võit, mis riikluse institutsioone ei kahjustanud.
Lõpuks mõtteid meediast kui demokraatliku valitsemise institutsioonist. Massimeediaühiskonna väljakujunemine 1960. aastatel viis valimisregulatsioonide kohaldamisele uute oludega. Meedia osalus valimiskampaanias allutati vabade valimiste raamreeglitele ja seadustesse kirjutati asjakohased paragrahvid. Kuna ajakirjandust oli võimalik defineerida kompaniide, väljaannete, tele-ja raadiokanalite abil, siis kujuneski massimeediast institutsioon, mis vormis valimisprotsesside sisu, kulgu ja tulemust.
Uue meedia ajastul on olukord kõvasti muutunud. Sotsiaalmeedia ja nn kodanikuajakirjandus on areenile tulnud sellise kiirusega, et seda pole jõutud siduda vabade valimiste põhimõtetega. On toimunud meedia deinstitutsionaliseerimine, sest raske on määratleda, millises väärtuste ja reeglite raamistikus see toimib ning mis meedia alla üleüldse mahub. Kas fotokraatia ehk oma hääletussedeli pildistamine nutitelefoniga on kooskõlas vaba ja salajase hääletuse printsiibiga? Kui seadusega keelatud ei ole, kas siis on lubatud? Koolides ei lubata üldjuhul eksamil nutitelefone näppida, küll olid need pihus paljudel valimiskogu liikmetel Estonia kontserdisaalis.
Ühismeedia kontrollimatus õhutab ka professionaalset ja poolprofessionaalset ajakirjandust aktiivsemalt (vahel koguni agressiivsemalt) valimisprotsessis osalema. Iga meediakanal, -värav ja -väljaanne püüab tähelepanu ja kui seadusega pandud piire pole, lööb turumajanduslik konkurents teravalt välja. Igaüks korraldab oma kandidaatide väitluse, teeb arvamushääletusi ja pingeridasid ning avaldab neid kas või hääletuspäeva eelõhtul. Publiku tähelepanu nimel ilmuvad emotsionaalsed pealkirjad («Ülivõimas liider») ning käriseb laiemaks lõhe artikli sisu ja pealkirja vahel («Presidendiks pürgiv Mart Helme põhjustas viie auto ahelavarii»). Iroonilisel kombel paistab selline meedia aktiivsus kajastada protsessi ja informeerida rahvast igati demokraatlik. Tegelikkuses on selles virvarris üha raskem eraldada eksitavat või kallutatud infot tõesest. Meenutagem kas või seda, kuidas Brexiti kampaanias manipuleeriti Ühendkuningriigi kulude ja tuludega ELi eelarves.
Ühismeedia ajastu on tulnud, et jääda, infoväljade edasine killustumine on märksa tõenäosem kui konsolideerumine. Kui sellele lisandub demokraatlike institutsioonide legitiimsuse kadu ja funktsionaalne ebakindlus, võivad meid ees oodata uued ootamatud tulemid vanadele, juba pikka aega sissetöötatud valitsemisprotsessidele. Surve otsedemokraatia laiendamisele on tugevam kui varem ja see seab tõsiste küsimuste ette lääne ühiskondade esindusdemokraatiale üles ehitatud riikluse. Demokraatia lahkukasvamine oma institutsionaalsest karkassist on üks praegusaja murettekitavamaid poliitilisi protsesse.