Rein Veidemann: põkkumine, mitte lõimumine
6. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen nüüd kuu aega lugenud Tallinna Ülikooli Katariina kolledži esmakursuslastele sissejuhatavat kursust eesti kultuuri mõistmisse. Vene keeles. Hindan kõrgelt ülikooli juhtkonna ja eriti rektor Rein Raua pingutust selline kolledž asutada, kuigi avalikkuses püüti teda ja ta kolleege tembeldada vaata et rahvuse ja riigi reeturiteks.
Kui näen auditooriumis mitukümmend tähelepanelikku ja loengumaterjalile kaasa elavat noort eestivenelast, kes on astunud avalik-õiguslikku ülikooli sotsiaal- ja humanitaarkõrgharidust nõutama oma raha eest, siis mõtlen kahetsusega nendele sadadele noortele, keda riik on lasknud aastaid Eestile kaotsi minna sellega, et nood on eelistanud Venemaa kõrgkoolide filiaalides või n-ö metsikutes erakõrgkoolides haridusteed jätkata.
Sest Eesti kõrgkoolidest on venekeelses keskkonnas sirgunud, vene kultuuriidentiteediga ja eesti keeles end ebakindlalt tundvaid noori eemal hoidnud hirm assimileerimise ees. Kuidas küll oleme olnud nii naiivsed, arvates, et eestivenelased ei näe läbi integratsioonipoliitika silmakirjalikkust. Muretseme õhukese eestivene intellektuaalse eliidi pärast. Samas oleme olnud ükskõiksed hariduslikke mugandumisteid ja -vorme rakendama.
Keeleõpe ei saa olla sund. Õigupoolest saab küll, aga siis on see samasugune sund, mis mulle ja paljudele mu põlvkonnakaaslastele lõppes Nõukogude ajal eesti keelest ja kirjandusest väitekirja kaitsmisega vene keeles. Olen olnud venelaste eesti keeles kirjutatud bakalaureusetööde kaitsmistel. Õudne poolkeelsus! Mõned on palganud toimetajad. Aga väitlus reedab, et meelsamini käsitleksid eestivenelased oma uurimisobjekti emakeeles.
Olen vältinud üliõpilastega rääkimast integratsioonist. Olen öelnud, et vähemalt minul pole mõttes muuta nende rahvuslikku identiteeti, mis on päritav keelega ja toestatud müütidega. Nagu meil, eestlastelgi. Olen rõhutanud, et kuna nendel on Eestis teistsugusena elamise kogemus ja kui sellele lisandub veel kakskeelsus, siis äkki saab neist n-ö positiivne marginaalsus, vahepealsus, kelle kaudu õnnestub taastada hääbuma kippuv dialoog suure idanaabriga. Sest eestlaste noorema põlvkonna enamus ei oska elementaarsetki vene keelt, suhtlemisoskusest või valdamisest rääkimata.
Olen selgitanud: Eesti on nagu kosmosejaam, millega põkkuvad mehitatud satelliidid.
Teie, eestivenelaste satelliit on üks neist. Riigi ülesanne on, et me selles põkkumises üksteist ei lömastaks. Et pärast, kui rõhud on võrdsustunud ja tihendid kontrollitud, võiksime isegi luugid avada. Mulle on tundunud, et selline seletus aitaks tasapisi taastada eestivenelaste kaotatud usaldust Eesti riigi vastu.