Mart Kivastiku veste: ma helistan Kerstile

Mart Kivastik Foto: Silja Paavle

Seekordsete presidendivalimistega läks, nagu öeldakse, pisut lappama. Eestlased, kes olid valimiste mõttes ammu talveunne vajunud või – nagu teises muinasjutus – õuna kurku ajanud, kisti täiesti ootamatult presidendivalimisjamasse. Ma kujutan hästi ette, kuidas see toimub. Istud,  vahid telekat, jood õlut, silm vajub kinni, kui äkki mehed hakkavad omavahel  vaidlema, kuidas meie riigil võiks paremini minna.

Mis see minu asi on, mõtled vanast harjumusest, nad maksavad ju endale selle eest palka, las tegelevad sellega, aga ei. Teed järgmisel korral teleka lahti, jääd kogemata kuulama ja saad aru, et see asi puudutab otsapidi sind. Tuleb meelde Balti kett ja muud ammused sündmused, kui me kõik koos, käed kinni, laulsime, kartulikoored suus. Kas see oli unes või ilmsi, kui Heinz Valk meid võidule viis, ei mäleta, nüüd on kõik teistmoodi. Ühed valitsevad, teised maksavad makse ja katsuvad reeglite järgi elada, vahel põikavad salaja Valka ka, nii et keegi teada ei saaks.

Aga siis saad aru, et see polnudki unenägu, paljudel tuli tõepoolest meelde. Ja  laulurahvas tegi üle pika aja suure vea, köhis õuna välja ja hakkaski presidenti valima. Kuigi tal pole selleks vähimatki õigust! Kui rahvas presidenti valiks, läheks kogu meie Eesti süsteem, kus rahvas tegeleb oma asjadega, valitsus ja parteid omaga, täiesti segi. Tuleks jälle otsast peale hakata leiutama, kuidas teha nii, et rahvas ei segaks eliiti riigiasjade ajamisel. Aga rahvas, sinisilmne, nagu ta on, ju ei teadnud seda. Võttis debattidest tuld.