David J. Galbreth: Lääneriigid ei suuda Venemaad ohjes hoida (3)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa ja USA välisministrid Sergei Lavrov (v) ja John Kerry (p)
Venemaa ja USA välisministrid Sergei Lavrov (v) ja John Kerry (p) Foto: SCANPIX

Ainult loetud päevad pärast viimase relvarahu kehtima hakkamist rünnati ja hävitati Süürias ÜRO abikonvoi, mis oli teel Alepposse. ÜRO kuulutas olukorra kiiresti nii etteplaneeritud rünnakuks kui sõjakuriteoks. Toetudes õhuruumi luureinfole avaldas USA valitsus ametliku teadaande, mis andis vastutuse Venemaa õhujõududele ning kirjeldas kahe Vene Sukhoi SU-24 sõjalennuki kohalolu piirkonnas rünnaku ajal, kirjutab Bathi ülikooli rahvusvahelise julgeoleku professor David J. Galbreth.

Venemaa valitsus on süüdistused tagasi lükanud väitega, et USA-l «puuduvad faktid» ning avaldas droonisalvestised konvoist, mis väidetavalt näitasid, et seda kasutati valitsusvastaste üksuste poolt kattevarjuna. Samuti väitis Venemaa valitsus, et plahvatused ei tulnud õhust, vaid tegemist oli hoopis militaristliku rünnakuga. (Konvoi sõitis rünnaku ajal läbi mässuliste poolt kontrollitud territooriumi.)

Rünnak konvoile järgib sama süüdistuste ja eitamise mustrit, mis iseloomustab avalikku diplomaatilist vaidlust Venemaa ja lääneriikide vahel, peamiselt siiski USAga: USA või ÜRO esitavad väite ning Venemaa vastab võrdselt usutava alternatiiviga. Selline edasi-tagasi muster on mitu korda välja mängitud Süürias ja Ukrainas ning selle asemel, et üksteisega rääkida, kujundavad mõlemad pooled olukorda pigem oma valijaskondade kasuks – olgu tegemist siis lend MH17 allatulistamisega, keemiarelvade kasutamisega Bashar al-Assadi poolt või sellega, kuidas täpselt defineerida «mässajat» või «äärmusrühmitust».

Selline olukord vastandub aga koalitsioonijõudude reaktsioonile 19. septembri pommitamisele, mis tappis 60 süürlast pärast relvarahu algust. Kui see vahejuhtum päevavalgele tõusis, tunnistasid nii USA, Austraalia kui Ühendkuningriik, et nad olid rünnakus osalised ja teavitasid sihtmärkide tuvastamiseks mõeldud protokollide ja käsuliini uurimise alustamisest.

Kõik see ütleb meile aga kahte asja: esiteks seda, et Süürias toimuva tõttu Venemaa ja lääneriikide vahelised mõranenud suhted ei ole eraldatavad Ukraina tõttu tekkinud pingetest. Tugev pinge kahel liinil kahandab kiiresti võimalust ühise tee leidmiseks rahu saavutamiseni.

Teiseks ütleb olukord meile seda, et lääneriigid on selgelt näidanud võimekuse puudumist Venemaa ohjes hoidmiseks Süürias ja veel vähem Ukrainas. Milliseid meetmeid on lääneriigid Venemaa ohjeldamiseks juba kasutusele võtnud?

Diplomaatia ja sanktsioonid

Diplomaatilised püüdlused algasid siis, kui Venemaa alustas Ukrainas aktiivseid sõjaväelisi operatsioone. Minsk I ja Minsk II kokkulepped rahu saavutamiseks Ukrainas põhinesid diplomaatilisel partnerlusel USA, Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Minsk II kokkuleppe põhimõtteid kasutatakse ikka veel nende poolt, kes jälgivad Ukraina konflikti, et teha kindlaks, mis kvalifitseerub kummagi poole puhul üleastumiseks.

Diplomaatilised püüdlused Süürias on olnud veelgi laialdasemad: koostööd teevad ÜRO Julgeolekunõukogu ja ühendatud sõjaväeline kommunikatsioonikeskus, mis juhivad operatsioone niinimetatud Islamiriigi vastu. Selline diplomaatiline käitumine aitas kehtestada viimase (nüüdseks läbi kukkunud) relvarahu, mistõttu ÜRO abikonvoi üldse Süüriasse pääses.

ÜRO abikonvoi, mida Süürias rünnati. Foto: Scanpix
ÜRO abikonvoi, mida Süürias rünnati. Foto: Scanpix Foto: OMAR HAJ KADOUR/AFP

Konvoi vahejuhtum aga näitas, et praegune diplomaatiline olukord on järjest halvenev, olles samal ajal Venemaa-vastaste sanktsioonide surve all, mida USA ja EL on paigas hoidnud alates 2014. aastast, kui Venemaa annekteeris Krimmi poolsaare.

Need sanktsioonid keskendusid Venemaa valitsuse liikmetele ja teistele, kellel on spetsiifilised majanduslikud sidemed Vladimir Putini ja tema valitsuse võtmeisikutega, mistõttu on blokeeritud rahvusvaheline kapitalivool (sealhulgas naftafirmadelt) ja külmutatud varad väljaspool Venemaad.

Seni on sanktsioonide eesmärgiks olnud survestada eliiti ja mitte otseselt mõjutada tavaliste venelaste igapäevaelu, kuid nafta- ja gaasihindade järsk langus on mõjutanud elukallidust, mis on omakorda lisanud survet Putini valitsusele.

Ohtlikud mängud

Veelgi vastuolulisem on see, et lääneriigid on püüdnud piirata Venemaa mõjujõudu nii NATOs kui Süürias sõjaliste vahenditega.

Põhja-Atlandi Leping kohustab kõiki NATO liikmeid üksteist kaitsma ja aitama, kui keegi neist on ohustatud või langeb rünnaku alla. Ukraina kriisi süvenemisest alates oleme näinud nõuetekohast NATO üksuste paigutamist Ida-Euroopasse, ühiste sõjaväeliste õppuste lisandumist ning üldist tõusu sõjaväe- ja julgeolekukulutustes.

Süürias on olukord keerulisem, eriti jagatud õhuruumis, mida nii Venemaa kui lääneriigid kasutavad Islamiriigiga võitlemiseks ning mida Venemaa samal ajal kasutab valitsusvastaste üksuste ründamiseks. Lääneriigid ja Venemaa ei saa lihtsalt seisukohta võtta, vaid nad peavad nii suhtlema kui koordineerima oma mitmeid rünnakuid, et kaitsta puhvreid, varasid ja sõdureid maa peal. See on aga väga ohtlik mäng, eriti kuna uus sõda võib potentsiaalselt muutuda tuumasõjaks.

Kõige tõhusamaks piirajaks oleks ilmselt siduv kokkulepe ühise tee leidmiseks rahu saavutamisel Süürias, aga osalised pole lähedalgi üksmeelele sellise rahu olemuse ja veel vähem siis rahu saavutamise meetodite osas. Liiga palju pilvi on lõhe kohal, mis asub Assadi valitsuse tuleviku, Islamiriigi-vastaste operatsioonide ja Iraani rolli vahel. Samal ajal on USA, Euroopa ja Venemaa ikka veel Ukraina jätkuva konflikti tõttu vastasseisus, koos kogu kaasneva diplomaatilise pingega.

Venemaa on olnud väga osav Süüria konflikti enda kasuks ära kasutamisega. Venemaa kaitseb veel võimul olevat suveräänset valitsust, omab õhujõudude osas tohutut ülekaalu ning teeb koostööd nii hästi treenitud Süüria Riikliku Armee kui kõrgelt motiveeritud valitsust toetavate rühmitustega.

Nii Süürias kui Ukrainas hakkab Venemaa lõpuks siiski rahuleppeid otsima. Küsimus seisneb aga selles, kas lääneriikidel on piisavalt julgust sellega nõus olla ja Venemaaga rahulepete rakendamiseks koostööd teha. Venemaa ja lääneriikide vaheliste keeruliste suhete lihtsustamine asetab mõlemad pooled silmitsi reaalsustega, mis neile ei meeldi.

Artikkel avaldus originaalkujul veebiväljaandes The Conversation.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles