Teisipäevase Postimehe artikkel, kus figureerisid sellised tegelased nagu İlham ja Heydər Əliyev, ehmatas nii ajakirjanikke kui ka lugejaid. Tekkis küsimus, kas ikka on vaja asja nii keeruliseks ajada, varem oli meil ju Alijev – mugav kirjutada, lihtne hääldada, kirjutab Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks.
Ausalt öeldes olen minagi venepärase kirjapildiga harjunud, aga eestikeelses tekstis seda kasutada ei ole tegelikult õige.
Võõrnimede kirjutamises kehtib lihtne loogika: kui nimi on originaalis mõnes muus tähestikus (kirillitsas, gruusia, armeenia, araabia tähestikus vms), siis tuleb ta eestikeelses tekstis kuidagi ladina tähtedesse saada ja sellega kaasneb teatud mugandamine. Kui nimi on originaalis ladina tähestikus, ei tee me temaga mitte kui midagi, jätame nii, nagu on – sest me ise kasutame ju ka ladina tähestikku.
Aserbaidžaan on üks neid endisi Nõukogude Liidu vabariike, kus nõukogude võimu tulekuga võeti käsu korras kasutusele kirillitsa. See tähendas ühtlasi, et isikunimed omandasid venepärase kuju, kuna tegelikult vene tähed selle keele hääldust kuigi täpselt edasi ei anna.
Praegu kasutatakse aserbaidžaani keeles ladina tähestikku – üleminek algas juba nii ammu kui 1991. aastal. Tõsi küll, aserbaidžaani tähestikus on palju meile võõraid tähti, nagu näiteks ç ja ş (nagu rumeenia keeles), aga ka ə, ı, ğ (viimaseid tuleb ette ka türgi nimedes). Aserbaidžaani keel ongi väga lähedane türgi keelele. Türgi nimedega, nagu Recep Tayyip Erdoğan või Binali Yıldırım, oleme aga vist harjunud, keegi ei protesteeri, et imelikud tähed ja arusaamatu hääldus. Arusaadav, Türgi pole elanud vahepeal üle venestamist ja türgi nimed pole kunagi võtnud venepärast kuju.
Muu hulgas kuulsin ettepanekut, et lihtsuse huvides võiks ju aserbaidžaani nimesid hakata kirjutama mitte vene-, vaid häälduspäraselt, näiteks Älijev. Iga nime puhul tuleks siis järele kuulata, kuidas see hääldub (internetis on ju kõik olemas!), ja siis kirjutada eestipärase loogika järgi.
Aga esiteks, kas see pole veel keerulisem kui praegune süsteem? Häälduse edasiandmine on alati ligikaudne, inimesed kuulevad erinevalt: kas see oli nüüd pigem e või ä, pigem i või õ… Teiseks, kui me nii toimime aserbaidžaani nimedega, kuidas siis jääb türgi omadega? Hakkame kirjutama Redžep (või Rädžäp) Taaip Ärdooan ja Binalii Jõldõrõmm – et lugejal hea lihtne lugeda ja rahvusringhäälingu diktorid ei saa enam asjatundlikelt kuulajatelt kurja kriitikat, et valesti hääldavad? Ainult et miks siis siin pidama jääda, on ju nii palju teistegi keelte nimesid, mille kirjapilt ja hääldus erineb: teeme Johnist Džoni, Charlesist vastavalt Tšaarlsi või Šarli ja François’st Franssuaa. Vene keele oskajatele tuleb see ehk tuttav ette. Just nimelt, vene keeles need nimed mugandatakse, sest seal kasutatakse teist tähestikku. Nagu mugandame ka meie teistest tähestikest tulnud nimesid. Aga mitte nimesid, mis on originaalis ladina tähestikus.
Keda asi rohkem huvitab, leiab siit aserbaidžaani ladina tähestiku koos mõnede varasemate, kürilliliste nimekujudega: http://www.eki.ee/knab/tab_aserbaidzaani.pdf